Istun Kaarsillal ja kõlgutan jalgu

Istun ning vaatan otse enda alla, kõlgutan jalgu ning vaatan. Sillerdavat vett Kaarsilla all. Kobrutab ja vahutab, isegi siit kõrgusest on näha. Haaran purgikese seebiveega ning loksutan seda korraks. Seebine vesi immitseb mu sõrmedele, pühin selle oma käeseljale. Tsiuh! Nahk jääb kergelt kleepuvaks ning vetruvaks. Tõmban oma seelikutaskust peotäie heinakõrsi. Mulle meeldib neid mäletseda, nagu kõik need rohusööjad.

Libistan ühe kõrre oma peopesast läbi ning harutan selle otsa haraliseks. Enda kõrvalt kaare pealt võtan taas oma seebiveepurgikese ning torkan kõrre otsapidi selle sisse. Puhun seebimulle. Praegu ei ole need veel piisavalt suured – vaevalt meetrise läbimõõduga. Kopsud õhku täis ning järjekordne vikerkaaresillerdus lendub minu heinakõrrest piki jõge edasi heljuma. Neid on juba palju, mõned klammerduvad üksteise külge. Mõtlen, et kas nad kardavad ehk? Või arendavad grupisuhteid, sotsiaalset võrgustikku, on armunud või hoopiski kisklevad omavahel. Ma ei kuule veel, mida nad räägivad. Kunagi kuulen, kui ma niikaugele jõuan.

Klõbistan taas purgikest oma sõrmede vahel keerutada. Puhun kergelt oma hingeõhku valgetest seebitäppidest pulbitsevale vedelikule. Nüüd peaks mullid juba peagi piisavalt suured tulema. Tõmban end jälle suvisest õhust täis ning puhun uue seebimulli. Senistest suurema, mitte veel päris piisavalt suur, kuid peaaegu. Suvine päike lööb selle värvidest virvendava pinna sädelema. Mull lendab teistele järgi. Kõrgel õhus, piki veekogu hõljudes.

Olen rõõmsalt ootusärev – järgmine seebimull peaks olema juba piisavalt suur. Nõnda ongi. Nii meelitav ja hiiglaslik, ligi kahemeetrise läbimõõduga vikerkaarepall. Haaran topsi ja heinakõrred oma taskusse ning puudutan näpuotsaga mullipinda. Vetrub korraks tagasi. Vajutan käe mulli sisse ning olengi juba seebimulli sees. Läbi selle värvide maailma vaatamas. Vajun mulli sisse istukile ning sõidan nüüd juba pilvede kõrgusel üle maailma.

Näen kõike nii värviliselt ja samas selgelt. Nagu oleksid mu silmad mitmetahulised minivikerkaared. Kui palju on maailmal näidata!
Kobrutavat vett, lõpmatuid korallrahusid, lumega kaetud mäetippe ja kuuma tahma puhuvaid vulkaanikurkusid. Ererohelisi metsi ja tumerohelisi ja tumedast mustemaid, õitega kaetud tuulevaikust. Tormavat keerukujulist liiva ja maakoort lõhkuvaid lõhesid. Pisikesi täpikesi, millest vaid madalamalt lennates aru saab. Loomi ja linde, seeni ja vetikaid. Kalasid, inimesi, kiskjaid ja rohusööjad, kõigesööjaid, verejanulisi.

Kui palju on maailmal näidata! Head ja halba ja kõige rohkem veel seda vahepealset. Viskan end viimaks selili ning kiigun nõnda otse helesinisesse unistusse vaadates edasi. Edasi, teadmata, mis suunas minu seebimull mind juhib. Öised tähed süttivad valgusaastate kaugusel. Ajaränd minevikku, sinna, kus asusid tähed, kui meid veel ei olnudki. Läbi öö ma hõljun, vaadates maailmaruumi. Kuu peale uludes ärkavad öised loomad, taimed ja vesi. Vesigi ärkab teistsugusele elule. Mitmetahuliste silmadega on hea vaadata korraga üles ja alla.

Päike kõditab mind viimaks koidukiirega ning lõpuks ma näen, kuhu seebimull mind toonud on. Olen taas kaare kohal. Astun mulli seest välja ja hingan maailma enda sisse. Hingan kõik värvid ja tunded endasse. Tunnen kõik läbi.

Ja ma istun Kaarsillal ja kõlgutan jalgu ja puhun seebimulle. Ja minu süda naeratab. :)