Külmus poetus hinge, mustus südames.
Tules praen, see on kindel. Pole halastust saatanas.
Tulevad need värsiread mulle külma ilmaga alati pähe. Aasta oli siis 2001...
Mu ajurakud külmuvad. Aegamisi, aga kindlalt. Härmatis ajab oma jäised küünised neile taha ning pakase kombitsad imbuvad ajurakkude sisse...
Ja muud ei oskagi kirja panna. Täielik... arulagedus valitseb mul hetkel peas. Mõistusevabadus. Mõtted on hangunud.
Isegi hõõgvein ei aita.
Hmm, peaks siiski proovima vee...
Hmm. Tegelikult on külm hea, tapab bakterid ära.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar