Viimasel ajal on välja kujunenud nõnda, et ainus aeg, mil ma korralikult mõttetööd teen, on postiringil. Siis tulevad lihtsalt hiil-ga-vad mõtted. No ja siis ma tulen koju ja lähen magama...
Juba pikemat aega olen mõelnud, et peaks omale diktofoni muretsema. Tõsiselt! Mul lähevad kõik need imetoredad mõtted ju kaotsi! Ei nemad mul enam pärast meelde tule...
Jutt ei taha joosta, nagu ilmselgelt näha, võtan õhust sõnu. Kuigi - kust neid siis veel võtta, kui mitte õhust?
Mõtle vaid, nüüd maadlesin nädal aega ühe luuletusekribulaga. Lootusetu lihtsalt! Midagi klopsisin lõpuks kokku, kaua sa ikka selle paari sõnaseade peal kükitad...
Mul on näiteks imetabane idee krimka teemal, aga mida pole, see on viitsimine. Või ehk õigemini öeldes - erksus. Ma ei suuda lihtsalt täielikku jama kirjutada, sest ma vihkan pärast ümbertegemist! Nojah, viimase-sekundi-inimene ma ju olengi...
Igatahes ühtegi mõtet, mis mul veel meeles mõlkumas on, ma maha matma ei hakka. Kuid nende realiseerumisega võib veidi aega minna. Aga võib-olla on asi hoopiski selles aastaajas, täiesti võimalik. Selline unine ja lootusetu...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar