teine teetähis

Välja ja üha sügavamale
vajun. Neelan.
Seda tumedust on vaja, sest sisselõiked läbi pimeduse...
need on nii teravad ja sähvivad,
andmas ja võtmas.

Ma näen neid ikka.
Kuldset mustrit.
Neoonsiniseid tähti kobrutava musta jõu sees.

Ometi algas see kõik kunagi väga ammu.

Näod täis viha ja valu. Lugematul arvul silmi
on mu mälusse põletatud.
Kõik hääbuvad. Kõk kaovad.

Maailm. Ja minu süü.
Nii palju valu, et mu nutt on pisarateta. Hääletu kannatus.
Igas ajas ja elus
ükskord mäletan taas, kust on pärit
see valu ja raskus, mis ei lase vabaneda.

Aga ma vannun ja ma tõotan läbi varjude
ja nööritult,
et ei lase kättemaksul endast võitu saada.
Sest minu sees on see veel olemas.
Headus.

Ja ma vannun, et tõusen.
Läbi tuhast ja udust ja trellidest
kuni valust leian tule,
mis uperpallitab soontes.
Pulbitseb, süttib ja metsikult hingab tumedust nägemiseks.

Kolmas nägemine - see on enda loodu
ja tänab armastuse eest.
Sest tulevikku on võimalik paremaks muuta.