uks kriuksus
tuul lõikab nii külmalt ja ometi valutan,
sest unistustes on mõrad,
tuul praguneb ja vaod laienevad
reaalsus tungib sisse nagu taimed, mis endale läbi kivide
teed teevad
ajatus ja see, mis on ellu ärganud
sümbioosis
uks kriuksus
silmad avanevad ja valgus kustub
läbi krobelise pinna ikka kumamas
maailm on sama ja ometi hoopis enamat
sest nähtamatud kihid on langenud
vaid virve hingab end manaks
vägi
võib olla ka tuikavalt õrn ja pehme
tuuleõhk
uks kriuksus
minu sees on võime ennast avada
loodetavasti mitte häirivalt mõistukõneline :)
selle teise koha jaoks liialt isiklik
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar