reede, 26. november 2010

Sõnadest jääb väheks


Need luuletused. Nendes on vägi.
Neid pole ma lugenud. Neid pole keegi kirja pannud, sest kirjutavad nad end ise.

Need on luuletused, mis on osa maailma kunstist. Ilmutavad end lumes ja tuules, tähtede säras ja pimeduse pilvedes.
Looduses, mida kogeda saab vaid hingates.
End iseendaks hingates, elule avades.

Nad kulgevad tajusid pidi ja vastavad korraga kõigele. Ise vaid küsimustest koosnedes.

Hetked, mis ei kao ja pilgud, mis ei unune.
Puhtad ja olematud. Ja siiski olulisemad mistahes muust.

Millest on tehtud unistused, unenäod, unelmad, uudishimu... Muinasjutud.
Vaadata ja näha. Soovida. Täis tahtmist voolata läbi avastamisrõõmu.
Mis on olemas ja mis mitte?
Sellel pole tähtsust. Vägi ja võim, maailma keeris. Tähtis on kogeda teadmisjanu ja olla avatud kõikidele jäljeradadele. Lasta neil end kanda ja ometi ise kaasa minna vabal valikul.

Kunagi ei tea, mis ees ootab. Ühtegi sammu ei saa täielikult ette kavandada. Iga uus aste on täis põnevust, uut maailma. Sest aeg ja maailm pole enam samad. Sina pole enam sama. Ja ometi oled rohkemat kui eales varem.

Vaata, kuhu liblikad sind juhivad.

Need luuletused haaravad unepiiril enda sisse. Rahu voogab ühes, teises, kolmandas maailmas, fantaasiates, unistustes, sinus endas.

Need luuletused annavad endast märku nõnda harva, et vahel tundub, nagu neid polekski.

Aga hingamisrütmis on ikka lootus ja tuules on endiselt õhku ja tundeid.
Maailm pöörleb edasi, ent hetked jäävad. Hetked, mil seisab kõik muu. On vaid need luuletused.

Nendes on vägi.


/lastes end kanda unetutel ööminutitel, piltidel, luuleridadel, muusikal, maailma kunstil, millest sel hetkel haarasid kaasa need luuletused.

...kuidas sulgeda silmad, kui maailm on nõnda ilus?..







2 kommentaari:

Henry Kalle ütles ...

mõeldes mõtet.
mõeldes mõtet - sinust
mõeldes ja vaadeldes
mil viisil oled - endana
enda mõtte ilus.

Kaidi ütles ...

..naeratan..