laupäev, 6. november 2010

Öö on hommikust ilusam


Ma võiksin palju rääkida kurbusest. Või ükskõiksusest. Või sellest, kuidas enda peegelduvates silmades näed vaid külma tühjust.

Ja võiksin rääkida hommikutest, mis luupainajalikult piinavad.
Või taovad rütmist välja. Või näitavad asju kaetatud värvides.

Ma ju võiksin rääkida õhtutest, koitudest, hämarikest, vahepealsetest uduhullustest. Unustatud mälestustest, ärakaotatud päevadest, lõikavatest piiridest, ühtesulanud piiridest.

Jäädagi rääkima mõtetest, mis jooksevad finišisse jõudmata, tunnetest, mille avastad alles unenäos näidatava tõe kaudu.

Kujutluspiltidest, mida on tõeliselt võimalik näha vaid korra.

Rääkida pimedusest, särasilmatähtedest. Hundiulgudest ja kuusõõridest, igatsustest ja unistustest, peos sulanud esimesest lumest või viimasest lendulaskmisest. Kriipivatest südametuksetest või hästivarjatud pattudest.

Rääkida öödest, mis panevad sellest kõigest rääkima.

Ma ei räägi.

Mõned lood väljaütlemist ei vaja. Mõned lood jäädvustavad end ise.

Igaühele omamoodi ja ometi kõikidele sellesama võimuga.
Võimuga, mis jääbki
kaasas käima.





3 kommentaari:

Gerda ütles ...

Sa teed seda jälle!

Kaidi ütles ...

hmm, olen su isiklik mõttevampiir? :)

Gerda ütles ...

jah!

:D