Uitaja

Punuvad pesakest ja loovad kodukest.
Seovad end.
Suhete ja kohustuste,
lepingulaviinidega.
Eesmärgistavad, elavad sihipäraselt.

Seavad tingimusi
ideaalsele
mehele-naisele-lapsele
sõbrale-naabrile-kolleegile.

Aga mina hulgun ikka sihitult ja
purustan peaga müüre, endal käed
pattudest mustad
ja silmad
nägemisest joobunud.






Kõndisin täna vanast koolimajast mööda ja tundsin, et selle ajaga võrreldes pole ma eriti palju muutunud. Ikka uitan mööda tänavaid. Vahel tundub, et olen kõigest ja kõigist maha jäänud.
Kui jälle võrrelda. Teistega.

Siis jälle, et nõnda ongi õige. Iga asi omal ajal.
Mina elan ikka omas ajas. Ja enda ajast ette joosta ei saa.
Maha ka ei saa jääda.

Nõnda mõeldes polegi võrdlusmomenti olemas.

Kõik on. Lihtsalt on.
Muutumises või muutumatuses.

Iseendana ja õiges hetkes.