Inimesed tulevad ja lähevad. Mõni jääb pikemaks, mõni lühemaks. Mõni kaob lihtsalt ja kergelt, mõni kaob nii, et ikka see miski... kripeldab. Ja mõni tuleb nii, et algul mõjub halvasti. Või ei teagi. Või ei märka.
Mõni jääb isegi siis, kui tegelikkuses on lahkunud. Mõte ja tunne, mälestus, mis ei olegi mälestus, vaid midagi hoopis enamat. Mälestus, mis võib muuta sind ennast ja maailma. Või olla see ainus, mis ei lase muutuda.
Mõnda tunned lapse-east, mõnda loomingust, mõnda enam ei mäleta. Mõnda hoiad ja mõnda kardad.
Ise ka tuled ja lähed. Teiste elust ja enda omast, muutud ja pöörad tagasi, vahetad oma mõtteid ja tundeid, maskeerid ennast ja hoiad tagasi, lased vabaks ja kaotad piirid. Avardad iseennast seest ja väljast, maailma enda ümber.
Liikumine viib edasi isegi siis, kui suund on vale. Sest siis on võimalik mõista, et suund vale on ning pöörata õigele.
Tulevad ja lähevad. Jäävad päriseks mõjutama.
1 kommentaar:
Hüüan selle peale: Just!!!
Postita kommentaar