reede, 21. mai 2010


See pärineb küll eelmisest aastast, aga kas pole mitte ka praegu aktuaalne? (:

Täna öösel ootamatult ärkasin –
Üks kratt oli loata akna avan’d.
See muidu ehk polekski seganud mind,
Kui kihulaseparv poleks sisse sadan’d!

Üks pirin ja pinin vaid kõrvu kostus
Kord olid nad seal, siis jälle siin.
Nende vastu kaotajaks jäänuksin kohtus
Ning seepärast ründama asusin siis.

Ma taga neid ajasin säraga silmis –
Kuis hasarti küll sattusin ma!
Põgenesid nad ümber elektripirni,
Kuid minu eest pakku ei pääsenud nad.

Lõksu jäid minu peopesa sisse
Või seina ja sõrmede vahele.
Ise nad trügisid aknast ju sisse!
Kas oleksin pidan’d siis alistuma?

Laipade hunnik mu kõrval vaid kasvas
Mõrvarlik geen minus välja lõi
Ka südametunnistus kaasa tatsas
Ning vaimustunult käsi ta kokku lõi.

Lõpuks kui tapatöölt magama heitsin
Vajusin koheselt õndsasse unne.
Hommikul laibad vaid eest ma leidsin
Ning magusa massimõrvari tunde.

2 kommentaari:

Gerda ütles ...

No ei tea, kas nutta või naerda sellise olukorra peale :D Lähen parem ära magama.

Kaidi ütles ...

Sina võid ju naerda JA nutta. :)

Aga minu mure on ikka suur, sest laipadest jäävad märjad plekid minu valgele tapeedile....