Vahel on tunne, et sind ei olegi olemas. Pole kunagi olnudki. Ja vahel jälle tahaks, et see nõnda oleks. Kellegi unenägu, kõrvalnihe pärisreaalsusest, täiesti tähtsusetu, sest päris-mina on kuskil mujal ja seetõttu ei oma üldse tähtsust, kes või milline ma siin olen.
Ja ometi oled ka sel juhul oluline, sest välja ei pääse. Ikka ringi käid selles reaalsuses. Teed otsuseid. Jätad nende tegemise elu hoolde.
Vahel tahaks, et maailm kokku kukuks, et saaks otsast uuesti alata.
Ja vahel närivad süümepiinad nõnda, et kuuled isegi seda, kuidas mobiililaadija töötab. Piniseb. Ei lase lahti. Sinust. Maailmast. Südametunnistusest. Reaalsusest, mis võib-olla on vaid murdosake suuremast pildist.
Vahel on tunne, et sina oledki see, kelle ümber maailm pöörleb. Minu enda maailm pöörlebki minu ümber. Ja vahel näed peopesal seda, kui tillukene sa ilmaruumis oled. Peaaegu olematu. Aga ometi tähtis osake.
Universumid on üksteise ümber põimunud, läbi kasvanud, eraldamatud. Kõik on tõde ja kõik on vale. Mitte miski pole olemas ja ometi - kõik on. Just nii nagu peab. Käegakatsutav või ettekujutatav.
Või kas neil kahel ongi üldse vahet?
Miks me tahame vahet teha?
Mitte miski pole võimatu. Mis tähendab, et ka võimatu pole võimatu.
On see ummikseis või kõikide võimaluste korraga avanemine?
Vahel on tunne, et mõtted on elusad ja meie oleme nende kujutlusvõime vili.
Ja vahel on ettekujutus tee iseendast välja pääsemiseks.
2 kommentaari:
on meeldiv kogeda et on teise laadseid mõtlejaid.
vahel on tunne et sind ei olegi olemas kuid siiski otsides leiad kuid mitte kehast kuskilt kaugusest ja samas lähedalt.
tänan.
ja nõnda avardamegi maailma. läbi iseenese, aga ometi endast väljaspool.
Postita kommentaar