Olen praegu ühes mõnusas vaatluspunktis,
võngete keskel. Pooleldi ära kadunud.
Aga siiski mitte päris.
Kuulen kõikjal vaikust, mis kõneleb nii olnust kui tulevast.
Sõnadest aru ei saa, ei peagi, ei tohigi.
See lihtsalt on.
Vaikus. Ja maailm. Viis ja elu võnked.
...esimene samm...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar