Nad olid jõudnud ühe kõrgema pilveläbija
mademele. Artes tegi sellele tiiru peale, katsus esiukse kõrval seina, nii, et
tema käsi läbis seda ja trummeldas midagi, mis jäi tema näppu. Selle peale
kostus kerge kriiksatus. Artes liikus teisele poole maja ning viipas
Hallitusele ja Ellile, et need järgneksid. Krätu juba tiirles tema pea ümber.
Ehitise külje peal oli avanenud kahe ruutmeetri suurune maapinnal asetsev auk.
„Kas me peame siit läbi roomama?“ küsis Hallitus, vastust õieti ootamata.
Artes katsus veel avause ääriseid ning sõnas:
„Teie minge ees, ma vaatan, ega meid keegi ei jälgi.“
Elli oli kõhkvel: „Ja kuidas me teame, mis
meid seal ees oodata võib? Ma küll usaldan sind, aga ikkagi! Võib ju olla, et
keegi on siia enne jõudnud ja lõksu valmis seadnud.“
Ta tonksas jalaga vastu maad, vaadates, kuidas
kivipuru vastu saabast veeres.
„See oleks imelik, kui te mitte midagi ei
kahtlustaks. Ja ohtlik,“ sõnas Artes lühikese naeru saatel, „ma annan teile
mõlemale kutsungikellad. Need näitavad täpset aega – nii nagu vardjad seda
näevad. Ja vajutades äratuskella tähisega nupule, saadab see kutse otse minu
kellale. Üldiselt saadab see kutsungi kõikidele vardjatele, kuid seadistasin
need nii, et hoiatavad vaid mind. Sest iial ei või teada.“
Hallitus võttis hõbedase kella ja pani selle
käele, Elli imetles veel sihverplaati – sellel oli palju märgistusi. Ilmselt
näitasid ka need teiste dimensioonide ajaarvamist, kuid ei Hallitus ega Elli
osanud seda nende pealt välja lugeda ja Artes ei teinud katsetki neile seda
seletada. Küllap oli temalgi vaja enda saladusi kaitsta.
Artesi peaviipe peale tõmbas Hallitus hinge
ning pistis pea auku. Õhk hoovas läbi selle. Edasi roomates jõudis ta viimaks
väikesesse ruumi. Peagi järgnesid talle Elli ja Artes. Artes libistas sõrmedega
üle kolme koha avause äärtes ning see sulgus taas tavaliseks seinaks.
„Tõmmake väljasaamiseks sõrmenukkidega
poolring. Ükskord tabate ka märki! Peale minu teab sellest paigast vaid maja
insener.“
„Ja mida täpselt me siin teeme? Ja kuidas me
toitu ja vett saame?“ muutus Hallitus taas närviliseks ning tundis ennast
parasiidina, et tema eest muudkui hoolitseti ega lastudki olla iseseisev. Saaks
ta midagigi ometi ära teha. Miks tal ometi ühtegi relva ei olnud? Sellisel
juhul oleks võimalik ju. Teha mida?
„Te ei saa midagi ära teha,“ sõnas Artes
Hallitusele otsa vaadates, „te seaksite ainult ennast ohtu ning sellest pole
meil kellelgi kasu. Kui tuleb õige aeg, siis on näha, mis rolli te mängite.
Tõesti.“
Hallitus ei vastanud midagi, kuid see jutt
kõlas korraks isegi loogiliselt.
„Vajadusel saate välja, varustust on siin
mitmeks päevaks,“ viipas Artes riiulile toidupakendite ja joogipudelitega.
Nurgas seisis isegi väike küpsetusalus, „ma pean ise minema, aga kindlasti
hoiatage mind, kui midagigi tundub olevat valesti. See on oluline.“
Mees pöördus, kuid seisatas veel korraks, näol
murelik ilme: „Edu teile ja, ma ei teagi, et lõpuks meie kõigi jaoks asjad
hästi laabuksid. Nende loomulikul viisil.“
„Nägemist!“ hüüdis Elli talle veel järele ja
Artes oligi läinud.
„No nüüd oleme mingis panipaigas. Eriline
progress tõesti,“ kõlas Hallituse häälest kibestus. Kõik, mis Artesi suust oli
kõlanud loogilisena, tundus nüüd hoopiski ettekäändena. Toas oli hämar, mitte
päris valge, nii et Krätu tundis ennast ringi lenneldes vabalt. Ja kuidas tema
veel nõnda vangistuses elada saab?
„Ära vingu kogu aeg! Ausalt, mis häda sul on?
Tahadki meid kuskile pärapõrgusse saata ja lasta endal pea maha võtta? Mina
olen kärsitu inimene, mitte sina, mäletad?“ küsis Elli ägestudes, „iga asi omal
ajal.“
„Sul on õigus,“ vastas Hallitus kergete
süümepiinadega ja sügas Krätu kõrvataguseid, „aga siin pole ju mitte midagi
teha.“
Elli aga oli läinud riiulit uurima ning leidis
sealt söetüki.
„Me võime trips-traps-trulli mängida? Ma ei
usu miskipärast, et me siin kaua saaks püsida, aga noh, eks see ole ka näha,“
ütles ta oma tavapärase naeratuse saatel.
.
Kahe päeva möödudes olid nad samas seisus.
Artes läbi polnud käinud ja toit maitses kõik täpselt ühtmoodi mannetult. Isegi
söetükk hakkas ära kuluma.
„Tegevusetus, see on üks kuratlikult vastik
asi,“ sõnas Elli äkitselt vaikushetke katkestades ning madratsilt lage
vahtides.
„Mõtled äkki eesmärgitust?“
„Võib-olla, ma ise ka enam ei tea.“
Taas sigines ruumi vaikus.
„Tead,“ alustas Hallitust, „mulle tundus
imelik, kuidas vardjad muudkui ainult vaikisid. Aga nüüd tundub see täiesti
normaalsena. Veider, eks?“
Elli ei vastanud kohe.
„See pole mitte veider, vaid asjade loomulik
kulg. Ma vihkan asjade loomulikku kulgu!“ hüüatas ta äkitselt ning kargas
püsti. Krätu ärkas ootamatu liigutuse peale ning sirutas enda tiibu.
„Lähme siit välja,“ vaatas tüdruk Hallitusele
otsa.
Poiss pani aga sõrme suule ning vaatas korraga
välisseina poole. Väike sahin läbistas seda. Tema silmad kohtusid Elli omaga
ning mõlemad mõtlesid üht. Oli see Artes või keegi teine? Ja kui keegi teine,
siis kes ometi? Sahin valjenes ning mõlemad taganesid avause kohalt ja näppisid
oma kelli. Siis hakkas väikesest täpist ringselt järjest suurem avaus saama.
Viimaks nägid nad sissetungijat. See ei olnud Artes ja automaatselt virutasid
mõlemad kella alarmile. Pikkade mustade juustega naine roomas sisse ning
blokeeris nende eest avause.
„Kuhu nüüd, konnakullesekesed? Üks tähtis
inimene on teid juba ammu otsinud, miks te ennast tema eest küll peita tahate?“
ta tegi teeseldult suured silmad ja jätkas, „ai-ai-ai, see nüüd küll ilus ei
ole! No tõesti mitte. Kuidas tema teiega küll vestelda saab, kui teie muudkui
põgeneta? Seekord see ei õnnestu, väljas on veel hulk inimesi ootamas, et teid
ikka kenasti ja viisakalt kohale eksportida,“ siis aga muutus tema armas hääl
teravaks ning silmades välgatas leegitsev teras, „ja küll tema juba teab,
millest ja kuidas teiega vestelda. Läksime!“
Hallitus ja Elli roomasidki midagi vastamata
välja. Naisel oli õigus, neli meest ja kaks naist passisidki maja kõrval,
relvad käeulatuses. Üks neist oli Rollo, kuid teised ei tulnud tuttavad ette.
Päris kindlast ei olnud nende hulgas ka Silleezi. Muidugi, kui arvestada,
millist lolli ta eelmisel haarangul mängis, siis polnud ka midagi imestada.
Rollo irvitas oma poolkuldset naeratust neile
näkku ning kõhistas poolikult naerda:
„No mina ütlesin, et kui Prekle selle asja
käsile võtab, küll siis need nagamannid varsti meil käpas on! Noh, kuidas nüüd
siis on, Meduusi varastamine? Endiselt lõbus?“
„Jää vait!“ pöördus Prekle Rolla poole ja
sisistas Ellile ja Hallitusele:
„Edasi, sõiduvahend juba ootab,“ ning vilistas
läbilõikavalt kileda häälega kõigi tuulte suunas. Seepeale kostus kerge
mulksatus ning juba oligi maja ette maandunud kolm väikest ovaalset masinat.
Keskmisesse nendest ajas ta vangistatud, istus ise juhikohale ning sinna
sisenes ka Rolla.
„Nõndaks,“ pöördus naine enda taha, et vaadata
rääkimise ajal otsa Hallitusele ja Ellile, „ja vaadake, et te mul midagi ei
ürita!“
Elli ei julgenud Hallituselegi otsa vaadata,
saati siis veel midagi üritada! Sõiduk kihutas paigalt ning võttis suuna
linnast välja, ees ja taga sõitsid samasugused autod, varjates ning ühtlasi
kaitstes sellise käitumisega keskmist. Hallitus piilus aknast välja, kuid
sellisel kiirusel oli keeruline midagi konkreetset märgata. Kas Artes oli nende
hoiatuse kätte saanud? Ja kui oli, siis kuidas ta neid leida võis? Kõik jäljed
olid ju kadunud. Kella kaudu? Krätu! Järsku tuli Hallitusele meelde Krätu.
Nahkhiir oli ju samuti välja lennanud, kuid praegu nendega koos teda ei olnud.
Ehk ta jälitas neid, et teada saada, kuhu pöörduvad? Aga sellisel kiirusel?
Nahkhiired võisid lühikest maad küll ülehelikiirusel läbida, kuid mis siis, kui
nad pikema tee läbivad? Nad ei sõitnud küll nii kiiresti, kuid siiski. Äkki
võis Krätu neid tõesti jälitada ning Artesi Poolkeele juurde juhatada. Või
teadsid vardjad ehk niigi? Ei, seda mitte, nad ei pruukinud ju jõuda peastaapi
või kuidas seda Poolkeele pelgupaika ka ei kutsutaks. Hallitus tundis, et Krätu
on nende parim lootus. Elli ümises midagi enda ette, ilmselt närvide rahustamiseks.
Õnneks ei kuulnud seda ei Rolla, kes istus tagapool ega Prekle esiistmel.
Vastasel juhul oleksid nad ilmselt selle ära keelanud.
Viimaks jäid masinad seisma ning sulandusid
maapinnaga ühte. Nad olid jäämaja ees, kus ometi põles energialambike. Elli ja
Hallitus lükati hoonesse, kinnipüüdjad kohe massina nende kannul.
„Rolla, mine ees ja teavita teda,“ ütles
Prekle kuldsele mehele ning pöördus ise Hallituse poole, „nii, vaatame nüüd, et
sa ikka viks ja viisakas välja näeksid! Kuidas siis on?“
Jälle oli tema hääl mesimagusalt selge.
Hallitus avas suus ja sõnas: „Mis, kuidas ja
millega?“
„Ära nähva mulle siin vastu! Kuidas on tunne,
kui sinus on olemas vastus? Ja vastutus kõige tuleva eest? See ei tohiks olla
just mõnus tunne. Oleneb muidugi, kuidas kellelegi,“ seda öeldes libistas ta
sõrmega üle poisi põse ning laksatas siis selle vastu, „lähme!“
Hallitus järgnes talle sõnatult. Tal polnud
aimugi, millest naine rääkis, kuid tundis end halvasti. Mitte ainult selle
tõttu, et ta vangi oli langenud, vaid ka põhjusel et tundis, et peaks end
millegi pärast süüdi tundma.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar