„No tore on!“ hüüatas Elli voodile
prantsatades tüdimuse ja pettumusega, „meilt pinnisid nad kõik välja ja ise,
nagu näha, ei soovi mitte midagi valgustada. Egoism. Omakasupüüdlikkus. Ja kõik
need teised vastikud sõnad.“
„Rahune maha. Esiteks ei pinninud meilt keegi
midagi välja, sa ise olid nõnda lahke ja alustasid oma jutujärjega. Oleksid
võinud piirduda vaid üldisega, aga ei, kus sa sellega!“
„Mida? Kas nüüd olen mina süüdi selles, et
sina ikka veel teadmatuses elad? No tõesti,“ ta haaras oma voodilt padja ning
viskas Hallitust sellega üpris valusasti. Poiss sai nööbikohaga vastu kõrvu.
„Kas ma seda ütlesin või? Sa oled ärritunud ja
näed praegu igas asjas koletisi. Ja eelkõige oled sa väsinud,“ lisas Hallitus
veidi leebemalt.
Elli turritas huuli ning viskas ennast pikali.
„Ma olen tõesti väsinud. Aga ikkagi, see ei
anna mulle asu. Kuidagi halb maik on kogu sellel vardjate klannil juures. Ma
mõtlen, et nad tunduvad ju jube kenad ja kõik, aga nad on ikka vist väga
ettevaatlikud. Kontrollivad, mida kellele räägivad ja mida teevad.
Täiuslikkusele pühendunud. Mulle ei meeldi täiuslikud inimesed.“
„Kellelegi ei meeldi. Ja ma ei usu, et nad oleksid nii täiuslikud. Esiteks oleme neist vaid kahega kõnelnud ja teiseks oli näha, et nad sattusid hetkelisse kimbatusse. Täiuslike inimestega seda ei juhtu, nad ei ole ju masinad.“
„Sul on õigus, ma tunnistan seda. Ja pane
tähele, ma ei tunnista just tihti, et mina polegi kõiketeadja. Tead, see Vaarek
meeldis mulle. Ta oli oma retseptide suhtes nii keskendunud ja kirglik.“
„Jah,“ sõnas Hallitus väsimusega ja haigutas,
„kas sa magama ei tahaks jääda?“
„Peale nii sündmusterohket päeva? Või noh,
ööd? Olgu-olgu, puhkama peab. Aga mul on hea meel, et ema juurest läbi käisime.
Isegi kui need vardjad head nahka ei too, mul on ikkagi hea meel,“ ütles Elli
lakke vahtides ning juba oligi ta magama jäänud. Hallitusele ei tulnud uni
nõnda kiirelt.
Peas muudkui tiirlesid mõtted võtmest ja
Poolkeelest, Meduusi kägistavad haarmed poosid ennast tema ümber.
„Hallitus! Ärka üles, aeg on juba päeva
jõudnud,“ Elli käed raputasid poisi pead.
„Meduus, lõika, lõika, kombitsad, Meduus,
valgus, hommikut!“ ärkas Hallitus oma segastest unenägudest.
Elli itsitas, tema öine nördimus oli kas
kadunud või väga hästi peidetud.
„Tule üles! Päev on hoopis teine tera kui öö.
Isegi siis, kui mõlemad on pimedusega kaetud. Ikka tunned vaistlikult erinevust
ja päevaajal kisub naeratus palju tihedamini end lihtsalt niisama peale.“
Hallitus raputas pead, et und silmist välja
saada.
„Sa oled täna kohe eriti mõtteteraline,“ ütles
ta veidi pahuralt.
„Ei sugugi,“ ei lasknud Elli end tema toonist
heidutada, „lihtsalt, ma olen käinud kuuma duši all – see on kohutavalt mõnus
peale selliseid läbielamisi! Kohe esimene uks vasakut kätt,“ lisas ta Hallituse
küsiva pilgu peale.
Poiss hüppas püsti ning liikus unehägusena
pesuruumi, Elli aga asus tuba läbi uurima. See ei olnud suur, kuid ometi oli
see ruumikas. Seinad olid koos hommiku saabumisega hakanud eritama valgust,
akent siin polnud. Uuematel majadel polnud üldse aknaid, nii et selles suhtes
nähtuses midagi eriskummalist ei olnud. Mujal majas siiski oli näha, et aknad
olid. Elli oli sellegi üle õnnelik, sest isegi kui ka väljast tuleb vaid tehisvalgust,
ikka oli seal midagi vaadata. Hallitus võis pikalt tähti jälgida, aga Ellile
meeldis jälgida selle tehislikkusega kohandunud loodust. Mõned loomad elutsesid
vaid linnade läheduses, kuid oli ka selliseid elukaid, kellest oli hirm isegi
und näha. Ja neil polnud valgust vaja, mitte nii palju. Neile piisas ka
pimedast tähtedega kaetud taevast ning maapinnast välja pressivast soojusest.
Koputus uksele äratas Elli mõnulemiselt. Ta hopsas end püsti ning avas
isiklikult ukse.
„Kas te olete üleval? Päev tuleb kiire ning
seda enam oleks vaja varakult alustada,“ sõnas Karel Ellist mööda, tuppa
kiigates. Koos temaga lendas sisse Krätu, kellel oli öösi ilmselgelt muud
tegevust olnud.
„Jaa, Hallitus tuleb kohe, ta läks pesema.“
Karel noogutas ning sõnas: „Tulge siis
suurruumist edasi, esimene uks paremale.“
Ja läinud ta oligi. Elli jõudis veel imestada,
kuidas need Vardjad küll nõnda hääletult ja kärmelt liikuda saavad, kui
Hallitus tuppa astus.
„Noh, oled valmis? Meid juba otsitakse. Võti
on olemas?“
Hallitus turtsatas, kontrollis järgi ning
ütles:
„Sul tundub sellega seoses kinnisidee olevat,
muudkui aga pärid.“
„Lähme,“ sõnas Elli temast taaskord välja
tegemata ning juhatas teed.
Nad aimasid, et on õige ukse leidnud juba
paari sammu kauguselt. Uks poikvel ning sealt kostusid hääled, mida võis ometi
eristada vaid hääletooni põhjal. Hallitus koputas ning astus vastust ootamata
sisse.
Nende poole seljaga istusid Karel ja üks teine
inimene, pea puurimas lauda, nende vastas istus Artes käsipõsakil ootamas.
„Palun istuge, see pole ülekuulamine, eks?“
viipas ta ümmarguse laua enda kõrval olevate vabade kohtade poole, „ja ärge
ehmatage, et Silleez teile tuttav on!“
Elli istus maha ning aegamisi nihkus ka
Hallitus tema kõrvale. Ta ei tundnud, et tal oleks vaja kiirustada ja tundmatu
inimese juures tajus ta midagi ehmatavat.
Nüüd tõstis Silleez pea ning Hallitus mõistis,
miks teda säherdune tunne valdas.
„Sina!“ kargas ta püsti ning vaatas
meeleheitlikult ringi. Elli pigistas sõrmedega tooli istet ning näris pingeliselt
huuli.
„Tema see ongi, üks neist!“ ei suutnud
Hallitus leida õigeid sõnu ning viipas käega korduvalt Silleezi poole.
„Rahune, Silleez töötab koos meiega. Tema teid
põgenema aitaski,“ sõnas Artes kannatlikult.
„Tere taas! Ma oleks ehk pidanud end varem
tutvustama, aga kas see oleks midagi muutnud? Ausalt ja siiralt ja südamest, ma
ei ole mitte ühes küsimuses Poolkeelega ühel nõul ja üritasin vaid aidata teid
ja teisi, kes täbarasse olukorda on sattunud. Rääkimata sellest, et
informatsiooni hankida,“ ütles Silleez ehk teise nimega Kramann.
„Ja miks me teid nõnda üleüldse usaldama
peaksime?“ sai Elli järsku oma kõnevõime tagasi, „ma ei mõista enam, miks me
siia tulime. Hallitus, tule, me võime sama vabalt siit lahkuda ka. Või hoiab
keegi meid siin kinni? Sest mina varjajate ja valskustega tegelema ei hakka! No
ei.“
Nende sõnadega sammus ta juba ukse poole, kui
Artes püsti tõusis ja vaikselt ja aeglaselt tema poole pöördus:
„Sul ei ole mitte mingit põhjust meid usaldada,
ma mõistan seda ega takistada teil kummalgi lahkumast. Ka mina ei tea kõiki
vastuseid. Vastupidi – mida rohkem ma tean, seda rohkem ma kahtlen. Kahtlen
endas, meie ülesande võimalikkuses, kahtlen vanades õpetustes ja legendides,
kahtlen iseenda tunnetes. Kuid peale kahtlust jääb siiski alles vaid üks
variant. Edasi minna ja üritada kasvõi võimatut. Ma ei tea veel, mis roll teil
kahel selles on, aga ma tunnen, et see saab olema oluline. Võib-olla mitte
määrava tähtsusega, kuid kindlasti olete te sündmusteahela üks lüli. Kui te
nüüd lahkute, siis võimalik, et te ei saa teada vastuseid küsimustele, mis teid
painavad. Ja meie ei tea oma edasist suunda. Silleez on meie poolel, kinnitan
seda. Ja mina isiklikult olen teie poolel. Kas te siiski ei jääks?“
Elli kõhkles hetke, kuid sammus siis pikkamisi
edasi ukse poole. Hallitus seisis ja vaatas tema poole:
„Elli, oota. Ehk ei teeks see paha, kui me
omavahel siiski suhtleme? Ma tahaksin nende inimestega rääkida, aga ma ei taha,
et me lahku läheksime. See oleks liialt halb näitaja. Ja nagu Artes kinnitas,
minna saame alati.“
Elli vaatas tema poole, ohkas ja istus tagasi
ümarlaua äärde.
„See ei tähenda, et ma teist kedagi
usaldaksin,“ heitis ta sealjuures mokaotsast.
„Aitäh,“ ka Artes istus ning taas võttis maad
vaikust. Hallitus jäi mõtlema, et vardjate seas oli vist populaarne lihtsalt
istuda ja vaikida. Kuigi see ka talle endale aeg-ajalt meeldis, siis nüüdseks
kiskus vaikushetkede tihedus selles majas juba temagi jaoks pentsikuks. Aga eks
igal inimesel ole oma väljendusviis ja omad tingimused kontsentreerumiseks.
Viimaks otsustas ta siiski vaikuse lõhustada:
„Miks sa meiega sidet oled pidanud? Tähendab,
minuga,“ parandas ta ennast korraks Elli poole piieldes.
„Selleks on väga lihtne põhjus. Minuni jõudis
teave, et Poolkeel sind taga otsib ja seda ilma mingi nähtava põhjuseta.
Õigupoolest jõudis see info minuni Silleezi kaudu. Aga ka meie ei tea veel,
miks ta seda teeb. Ta hoiab seda teadmist kiivalt endale, kuid ilmselt oleksid
sa talle mingil moel väärtuslik.“
Hallitus kortsutas kulmu: „Mina ja väärtuslik?
Siis on ta küll esimene inimene, kes seda nõnda kategooriliselt usub.“
Kuigi tema seisukohale järgnes mittenõustuv
mõmin ja pearaputused ei tundnud Hallitus, et need teda eriliselt veennud
oleksid.
„Mis plaanid tal üldse on? Ma mõtlen, mitte
konkreetselt Hallituse suhtes, vaid üleüldiselt, miks ta nõnda ohtlik on?“
Karel ja Artes vahetasid omavahel pika pilgu,
Silleez ohkas ning sõnas:
„Tema plaanid on ettearvamatud. Me lihtsalt ei
tea, kuhu see kõik jõuda võib. Me arvame, et ta ei vali isegi maailmasid, kuhu
tungida. Aga see on teema, millest me praegu palju ei tea. Küll aga teame, et
ta valmistub. Ta on isegi sõjardid kokku kutsunud.“
„Sõjardid?“ ehmatas Elli, „ma mõtlesin, et
neid ei eksisteeri?“
„Inimesed ei usu paljut, mis silmagagi nähtav
on. Ei usu eksistentsi. See aga ei tähenda, et elu puuduks,“ sõnas selle peale
Karel.
Jälle võttis maad vaikus, juba nõnda
tavapäraseks muutunud suhtlusvorm. Seekord ei pannud Hallitus seda tähele, sest
oli ka ise mõttes. Kõik viis istusid vaikuses, mõeldes ilmselt täpselt samu
mõtteid.
„Igatahes peame kuidagi tema eesmärgid teada
saama ja mis peamine, teda takistama,“ katkestas õhustiku Artes.
„Kuidas? Ja millega te tegelete? Mille vardjad
te olete? Mis teadmine see on, mis läbi aastatuhandete meieni on kandunud?“
„See pole kandunud. Pigem on see alati olnud
olemas ja me arvame, et Poolkeel ründakski esimesena meid. Me oleme
dimensioonide valvurid.“
Hallitus vaatas Artesile otsa. Mees ei
naljatlenud, ta oli isegi tõsisem kui varem. Kui see üldse võimalik oli.
„Dimensioonide? Nagu teiste maailmade?
Portaalid teistesse maailmadesse? No olgu – teadusvõlukunst on kõrgelennuline,
aga seda poleks ma küll aimanud.“
„Teadusega pole sellel mitte mingisugust
seost. Dimensioonid asuvad erinevatel tasanditel, need on erineva suuruse ja
erineva ajavööndiga. Need võivad panna kõike unustama või taas läbi elama. Sa
võid kohtuda eriskummaliste olenditega ja võid kogeda ka täielikku tühjust, mis
sind enda alla neelab ja ängistab,“ rääkis Artes ning lisas kerge
naeratusevirvega, „ja sa võid kohtuda ka teiste inimestega, kes on sulle nii
sarnased, kuid samas täiesti erinevad. Mitte et meie dimensioonis seda juhtuda
ei võiks, aga seal on see üllatuslik.“
„Kas need on siis nagu paralleelmaailmad? Või
dimensioonid? Ja kohe päriselt olemas?“
lõid Elli silmad särama.
„Need on päris ja mitte paralleelmaailmad,
vaid maailmade tasandid. Tasandid, mis lõikuvad sügavusse. Dimensioonid,
erinevad astmed. Sügavikku minevad, mitmekihilised ja ometi tasapinnalised.
Sellest võib aru saada vaid neisse sisenedes või neist väljudes, mitte seal või
siin viibides. Nõnda kirjeldades on seda raske mõista. Aga te ju näete, et ka
see maja pole tavaline? Esiteks on ta varjatud ja teiseks on tal korrustevahed
ja korrused lõikuvad üksteise sisse, just nagu tasandidki. Mõnede dimensioonide
sissepääsud asuvad siin, aga mitte kõigi. Ja siseneda saab neisse vaid siis,
kui dimensioon ise on selleks andnud loa ja vahendid. Või teatud konkreetsel
ajahetkel. Neid juhtub aga harva, olenevalt dimensioonist kord saja kuni
tuhande aasta jooksul. Võimalik, et on veel mõni sissetungi moodus ja just
nende eest peamegi kaitsma ennast ja teisi dimensioone. Me oleme valvurid,
väravavahid, kui soovite.“
„No mina vardjakampa tegelikult ei kuulu,
mitte sellisel valikuviisil. Küll aga kuulun ma Musta Mamba Majja, see on
grupeering või, kuidas seda nüüd väljendadagi, liitlaste ühing. Me liidame
liitlasi ja eraldame vaenlasi. Üks tõhusamaid teesid vaenlase likvideerimiseks,
on nende suhtlusallikad ja -vahendid ära lõigata. Ja liitlaste parimaks motivatsiooniks on
teadmine, et keegi toetab ja mõistab neid, et nad ei ole üksi. Üksindus võib
teinekord otse vaenlasele sülle ajada. Sülekoeraks,“ lisas Silleez irvega. Tema
pikad hambad tekitasid efekti õelusest, nende ümber rõngana moodustuvad huuled
aga soojusest. Olenevalt tahtest võis ta kas seda või teist varianti käiku
lasta. Naine trummeldas sõrmedega vastu lauda ning vilistas korraks, siis
keskendus taas ruumisolijatele ning tema silmad olid täis soojust ja tarkust:
„Kokkuhoidmine on kõige tähtsam. Ja meie
teiega peame kokku hoidma. Ma ei ole tõesti halb inimene, lihtsalt minu
meetodid selle tõestamiseks võivad näida ekstravagantsetena.“
Elli naeratas viimaks ning tundus rahunevat –
sellist soojust polnud võimalik teeselda.
„No ja mida meie siis tegema peaksime?“ päris
Hallitus faktidele otsa vaadates.
Artes puuris teda pingsalt oma pilguga ja
sõnas: „Me ei saa seda praegu teada. Mis oleks kõige õigem? Kuidas sa üldse
seotud oled? Ja kuidas me seda teada saaksime? Võimatu,“ vangutas ta pead,
„ainus mõte on sind ja Ellit ja Krätut sealjuures edasi aidata.“
Hallitus tõstis silmad. Kuni eilseni oli oht
olnud kaudne ja miski, mida lihtsalt ninapidi vedada. Nüüd aga muutus see üha
ähvardavamaks. Kui jätta kõrvale tema ise, siis tuhatjalgsed sõjardid?
Hiiglaslikud koorikloomad, kelle olemasolu pandi pidevalt küsimärgi alla.
Hoolimata sellest, et just suured loomad said külmas paremini hakkama ja nõnda
oli ka sõjardite olemasolu tõenäoline. Nad elasid linnadest kaugel eemal,
pooluste liustikel. Linnad oli ju ehitatud kõik kobarasse, ühele
lainepikkusele, et need saaksid omavahel energiat vahetada ning ammutada
maapinnast just sellel õigel kohal vajalikku keerismagnetismi. Mis toimus mujal
maailmas sel ajal? Kui paljudel neist välismaailmast üldse aimugi oli, nõnda
harjunud olid nad tähistaeva ja valguslinnadega. Plaanis Poolkeel tõesti just
vardjaid rünnata? Või oli see vaid kattevari?
„Te ei saa siia jääda. Nad otsiksid siit
esmalt, küll mina juba tean,“ noogutas Silleez teadvalt.
„Ma tean kohta, kus saate ajutiselt varjuda.
Siis peame juba edasi vaatama,“ ütles Artes ning tõusis äkilise
tegutsemisvajaduse najal püsti, „seadke end valmis, ma pean veel täna teid
sisse sättima. Kui teil midagi selle vastu pole?“ küsis ta eelkõige Ellilt. See
raputas pead, kuid Hallitus küsis:
„Kas me tõesti midagi teha ei saa?“
„Praegu küll mitte. Paraku,“ ning Artes vaatas
nende sõnadega taas pingsalt Hallitust. Justkui midagi meenutades või
tuttavlikku märgates.
„Olgu, lähme siis,“ ütles Hallitus väikese
vastumeelsusega.
Majast välja tulevasse varjupaika saatis neid
Artes üksinda. Osalt oli see nõnda turvalisuse kaalutlustel, osalt seetõttu, et
tema oli ainsana vaba. Karel oli ringkäigul ning Silleez pidi kiirelt tagasi Poolkeele
usaldusringi tõttama. Väljusid nad tagaukse kaudu. Kui seda saab tagaukseks
nimetada, kui teise korruse vahest läbi astudes maapinnale liuelda? Olgu, see
polnud just päris liuglemine, pigem pehmelt prantsatamine. Aga vahest läbiminek
tundus neile justkui läbi vee kõndimine, kerge surve ja kerge õhupuudusega,
kuid kiirelt mööduv unustamatu kogemus. Võbelev kihelus jäi korraks veel
kehapinnale tarduma.
„Kui kiirelt te liigute?“ päris Artes neilt
väljas.
„Mis mõttes? Nagu inimesed ikka, või on mõnel arenenud
ülivõimena tohutu kiirusearendamine?“ küsis Elli kerge irooniamuigega vastu.
Kuigi ta oli otsustanud neid inimesi usaldada, ei olnud ta enam täiesti kindel,
et nad õigesti teevad. Hea oli vähemalt seegi, et Artes üksinda teadis nende
tulevast asukohta.
„Selge,“ sõnas Artes irooniamaigust välja
tegemata, „on olemas abivahendeid, millega saab suhteliselt kiiresti edasi
liikuda. Aga ma arvan, et läheme pigem autoga,“ ning seda öelnud, pani ta kaks
sõrme suhu ning korraks kostva kriiskava vile peale liugles kohale Maduuss.
Usjas auto suutis ennast ümbritsevaga ühte sulandada ning teatavasti läbis see
ka kohti, kuhu tee ei pööranud.
Artes ise istus juhikohale, Hallitus tema
seljataha ning Elli poisi taha, kõrvuti asetsevaid istmeid polnud.
„Me ei lähe linnapiiridest välja, kuid
varjupaik asub suhteliselt linnaääristel.“
Nende sõnade saatel siugles Maduuss edasi ning
muutis suunda Artesi kehahoiaku järgi.
Kerge vilina saatel liikusid nad edasi,
tunnetades liiklusvahendi iga lüli ning närvi. Viimaks jäi auto seisma ning
valgus nende ümbert laiali, et vile peale taas kohale sõita.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar