Võti 18. dimensiooni: 7. Poolkeel

Poolkeel mälus parasjagu haruldast tubakat, kui kuulis, et jäämäkke on tulnud sisenejad. Tema keskelt kiilanev pea jõnksatas end kohe üles ning silmad jälgisid teraselt halli sissepääsu. Talle ei meeldinud jää sees olla, ta vajas, igatses soojust. Kuid hetkel oli tähtis see, mida Hallituse ja tolle sõbraga peale hakata. Ta oli poissi juba kaua taga otsinud, juba jupp aega tagasi oli ta täiesti veendunud, et just Hallitus oli see inimene, kelle ta leidma pidi. See inimene, kes võis kõik ära rikkuda.

Aru sai ta sellest peale poisi ema kadumist. Ema leidmata, asus ta Hallitust otsima ning avastas peagi, et just poiss ongi võtmetähtsusega. Praegusel hetkel vähemalt. Ta sülitas tubaka suust välja ning tõmbas kammiga läbi oma hõredate juuste. Jälle jäi üks pusa kammi külge kinni. See lumeelu mõjus talle nõnda, valguse ja soojuse käes oleks kõik teisiti. Kui nii edasi läheb, on ta varsti nagu jäämetsades elutsevad metsinimesed. Vähemalt nende pärast polnud tarvis muretseda – need hoidsid kõigest tegevusest nagunii eemale ja elatusid laavat korjates. Hullud tegelased. Mees vangutas pead ning nipsutas oma sõrmi. Ta hakkas muutuma juba kannatamatuks. Kuhu nad ometi jäid? Silmad vilksasid kurjakuulutavalt ukse suunas. Viimaks kostuski koputus ning Rullo tormas kohe sisse: „Me saime nad kätte!“

„Ja mis minul sellest teadmisest, kui ma teda siin ei näe?“ kähvas Poolkeel võõra kõlaga vastu. Ta rääkis kummalist keelt, natuke poolikult, aga natuke juurde. Teised said sellest aru, kuid võõrana kõlas see sellegi poolest. Hakitud ja kurjakuulutav. Rullo võpatas selle peale ning lisas kiirustades: „Prekle saatis mind ette teatama, et nad jõuavad kohe siia.“

Poolkeel sisistas hammaste vahelt ja tõmbas käega taas üle juuste. Nagu tal veel vähe muremõtteid peas oleks! Nüüd sisistasid siin, et teatada ja oodata ja mida veel?

„Pane auk valmis!“ käsutas ta Rullot ning viimase kiirgus kaduski rutakalt Poolkeele silme alt. Milline täielik nõmedus. Elada ei lasta, vardjad dikteerivad pääsu teistesse maailmadesse ja käsilased on juhmilt nürid. Ainult Prekle veel kõlbaski kuskile, aga see naine hakkas kah juba endast liiga palju arvama. See nende viga oligi – nii, kui pääsesid talle lähemale, hakkasid kohe endast liiga palju arvama. Ülbeks lähevad, raiped. Miks nad nii kaua tulevad? Ülbus. Teda ei austatud enam üldse, nagu oleks tema teisejärguline. Ptüi, kurat, või tahavad veel ta heasse nimekirja. Või see idiootne tibi, Kraamann. Temast oli küll rohkem kahju kui kasu. Vaja raisast lahti saada, aga nõnda, et teisedki mõtlema hakkaksid. Hea vähemalt, et need kooriktegelased tema poolel olid: hiiglaslikud sajajalgsed olid sõjarditeks loodud. Neile maitses inimliha, kuid ettevaatlik pidi olema, et sind ennast ära ei söödaks. Muidugi, kõigepealt tallasid nad inimesed laiaks, siis kraapisid küüntega kokku, hapendasid lume all veidi aega ja alles siis mekkisid. Ei tea, kas nad lihtsalt lume all surnud inimesi ka nõnda hea meelega kugistaksid? Poolkeele suunurk võbeles ning ta silitas oma pisikest kikkhabet – ilmselt küll.

Taas kõlas koputus ning Prekle koos Hallituse ja Elliga sisenesid ruumi, teised jäid ukse taha kõrvu kikitama.

Sellised hädised kõrendid olid nad mõlemad. Tumedad juuksed ja tumedad juuksed, tumedad silmad ja tumedad silmad. Ja mis tähtsust sellel? Poolkeel kriipas küüneseljaga vastu lauda ning sõnas Hallituse poole pöördudes:

„Sa kindlasti mõtled, mida ma sinust tahan. Et mida mul sinult vaja on. Et miks mul sind vaja on. Ma avaldan sulle tõe,“ ta tegi pausi, pööras pilgu allapoole ning sähvatas silmasädemed taas Hallituse poole, „ mul ei olegi sind vaja.“

Hallitus võpatas. See poolkeelene hääl tekitas kõhedust, aga viimane lause läbistas jääna tema sisemust. Ei olegi vaja? Mida see tähendab?

„Ma näen, sa oled segaduses. Minul oleks parem, kui sind üldse mitte ei olekski. Ja nüüd saan ma selle ära korraldada. Pole üldse keeruline teist mõlemast lahti saada, eks ole, Prekle?“

Naine naeris õnnelikult, kuid õelalt: „Ei ole keeruline, kohe üldsegi mitte, tupsununnukesed! See on üks lihtsamaid asju, millega viimasel ajal kokku puutunud oleme.“

„Ja millega te siis kokku puutunud olete?“ lipsas Elli teravalt vahele. Nende kahe armastusväärsus, jõle viisakus ja üleüldine ülespuhutus hakkas talle juba nõnda närvidele käima, et ta isegi unustas oma hirmu. Neil ei olnud pääsu, kui nad mitte midagi ei teinud, nii et sama hästi võisid nad ju ka midagi teha. Näiteks vastu rääkida.

„Nipsakas, jah? Sellel pole mingit vahet, kallis preili. Teie surete siinsamas ja meie lahkume siitsamast. Vastused aga jäävad õhku rippuma järgmistele tulijatele. Uuele generatsioonile. Kas ma polnud mitte sügavmõtteline?“ tegi Poolkeel nüüd Preklele silma, kes kohe innukalt ka noogutas ning nõustus.

„Ehk siis, mis on sinu jutu mõte?“ Hallituse hääl kõlas tüdinult.

„Parandus, teie jutu mõte. Ma ei lase ennast sinata,“ Poolkeele silmist välkus jälle see põletav sähvatus, „ja mõte on selles, et teie asi ei ole minult vastuseid kuulda. Teie asi on olla vait ja mitte segada. Ja selleks kõige sobilikum variant on, paraku küll, teie surm. Või vähemalt teie … kuidas seda öeldagi, teie kinnimätsimine. Jah, ma arvan, et see sõna sobib küll.“

Tema keel väänas kinnimätsimise sõna nõnda mõnusalt siugjalt, et ta naeratas selle juures. Isegi Prekle näolt käis üle kerge vastikusevirve, Poolkeele hääl oleks justkui terve sisikonna tubakast läbinätsutanud ning seejärel täis oksendanud.

„Ja ongi kõik? Mitte mingit seletust, surija viimast soovi sinult?“ päris Hallitus edasi.

Poolkeele nägu varjas nüüd tume pilv. Ta maigutas oma sõnatuses suud, kuid lausus viimaks: „Ma ei vaevu teiega isegi rääkima. Tari nad siit minema!“ pööras ta pilgu Prekle poole ning keeras ise sõrmi vastu lauda tagudes selja. Prekle sundis Hallituse ja Elli ruumist välja, otse ukse taga kõrvu kikitanud kuuljate summa selga.

Naise juuksesalgud lendasid pikkade narmastena üle terve toa, korraga näis neid palju rohkem olevat. Juuksekahlud keerutasid end Elli ja Hallituse ümber ning sikutasid vasakut kätt käigust sisse. Siia ei paistnud enam mitte mingisugust valgust ning vaid jääkülm lumi ümbritses neid. Juuksenarmad lükkasid nüüd nad jääaugust alla ja jää külmus otse nende kohal kinni. Külmavalges, kuid ometi pimeduses seistes kõnetas Hallitus viimaks Ellit: „Siia me nüüd siis jäämegi, mähkume lumepalliks kaanetatud jää alla. Elli, Elli, on sinuga kõik korras?“ Hallituse süda lõi vildakalt, kui ta käega Ellit üritas leida, „Elli!“ paanika kostus juba tema häälest, „Elli, pagan võtaks, mis juhtus ometi?“

Poiss põlvitas jääkirmetisel ning otsis tüdruku keha. Külm hingus läbis teda ning hetkeks näis, et lumi ja jää tõmbuvad kokku. Viimaks leidis ta Elli keha, ta oli ilmselt kukkudes pea ära löönud, kuid Hallitus suutis vaatamata külmadele sõrmedele tabada tema kaelalt pulsi. Ta tõstis tüdruku põlvedele ning täielik meeleheide võttis maad. Olgu, nad olid elus. Veel. Kui kauaks? Ja mis edasi saab, peale nende surma. Mingil põhjusel kargas ka see küsimus Hallituse mõtetesse. Erinevad stsenaariumid keerlesid peas ringi. Sellest, kuidas Poolkeel vallutab kogu maailma ja nende surnukehi ei tule mitte keegi mitte kunagi otsima. Kuidas tema sõjardid lömastavad kõik inimesed, kes vastu üritavad hakata, kuidas ta teistesse maailmadesse tungib ja terve universumi valitsejaks saab. Oli see üldse mõeldav, olla universumi valitseja? Elli liigutas end viimaks ning köhatas.

„Siin on nii pime. Ma mõtlesin, et lumi on ikka alati valge,“ kõlas tema kahvatu kõlaga hääl, „Hallitus, miks sa nii vaikne, nii masendunud oled? Vaata asja helgemat poolt.“

„Millist küll?“

„Seda, et meil on veel lootust. Lootust on täpselt senikaua, kuni elus püsime. Juua meil ju on!“

„Jah, me lihtsalt külmume surnuks,“ sõnas Hallitus hammaste plagisedes.

„Mul on taskukotis tulivett,“ pomises Elli edasi.

„Jah?“ Hallitus otsis selle välja ning nad mõlemad võtsid sõõmu.

„Kust sa selle said? Ma ei mäleta, et selles punkris oleks olnud.“

„See on mul alati kaasas. Igaks juhuks. Alkohol ei aita küll külmumise vastu, selles on sul õigus. Aga oluliselt mõnusamaks teeb selle ometigi.“

Hallitus peaaegu nägi, kuidas tüdruk selle peale kerge vinega naeratas.

„Mulle meeldib su naeratus.“

„No palun, kas ei lasta rahus surra ka?“ küsis Elli surutult naljatledes ning tõusis püsti. Ta kobas kätega ruumi, augu, uuristuse seinu ning koputas nendele.

„Puhas jää. Ma kardan, et sul on õigus – siit me omal jõul välja ei pääse. Aga see ei tähenda veel, et meid ei otsitaks. Artes sai kindlasti sõnumi kätte. Kui meil oleks telefon.“

„Elli, sa tead kui ohtlikud need vidinad on!“

„Aga kui neid ainult hädaolukorras tarvitada,“ mõtiskles Elli edasi.

„Hädaolukorras! Elli, nad ronivad sulle kohe kõrva ning asuvad parasiidina ajusse elama!“

„Ja kas meie praegune olukord on siis parem? Ah, vahet pole. Vardjad nagunii telefone ei kasuta. Hmm, aga lootust peab ikkagi olema. Mina usun, et siit me veel välja pääseme!“

Hallitus vangutas pead. Seejärel, mõistes et tüdruk seda ei näe lausus:

„Ma ei ütle, et ma ei looda üldse, aga lihtsalt. Olukord on päris naeruväärne. Tõsiselt. Kindlasti nad juba otsivad meid, aga kas nad õigeks ajaks kohale jõuavad?“

„Tead, mul oleks sellegi üle hea meel, kui nad valeks ajaks kohale jõuaksid. Päriselt, vähemalt jäävad sõjarditel kõhud tühjaks.“

„Sõjarditel? Sa arvad siis, et, et me oleme siin nende jaoks?“

„Miks nad meid muidu kohe maha ei koksanud, kui see nõnda tähtis oli. Sõjarditel on kindlasti nälg ja Poolkeel peab ette vaatama, et need mõnd tema enda käsilast nahka ei paneks. Me marineerime siin jää sees päris kenasti, seda peab küll mainima.“

„Äkki saaks ülevalt luugist välja?“ päris nüüd Hallitus teemat veidi nihutades.

„Tasub proovida. Upita mind üles!“

Nõnda Hallitus tegigi ja Elli kobistas lage puudutama.

„Ma ei ulatu siit isegi laeni, luugist rääkimata. Ja seinad on nii libedad, et neid mööda on võimatu ronida,“ ohkas Elli alla laskudes.

 „Tulivett?“

„Alati.“