Ma olen veel siin. Istun ja vaatan oma tumedaid kardinaid. Neid, milles metsal on oma roll ja puukoores moondunud näod ei tundu kõige sõbralikumad. Muidugi, see mis tundub olevat tõde, pole seda mitte alati. Aga pildid räägivad enda eest, koorivad end mälestustes lahti ja hoiavad kinni.
On üks tänav, kus kõndides ma näen üht kummalist pilti. Talvel tihedamalt, mõnikord ka suvel. Ja ma ei tea, kas see on päriselt juhtunud, ma ei mäleta seda. Aga pilt on ikka. Vaatan kusagilt kõrgusest alla udusele tänavale ning paistavad vaid plinkivad tuled. Ma ei tea, kas politsei, kiirabi või midagi muud. Tulede värvid segunevad ja sireenide hääl kostab summutatult. Ja siis on alles vaid panoraampildid pilvelõhkujatest.
Ma arvan, et see on mitme mälestuse kokkusulamine, hägustumine. Ja konkreetselt sel tänaval, sest kunagi ammu eksisin seal ära. Mõnus ja maine selgitus.
Või unenäod. Pildid, mis on pandud liikuma pealtnäha täiesti suvaliselt, suvalises järjekorras ja ometi une enda jaoks loogiliselt.
Ja seosed, mida näeme pidevalt ühe ja teise loo, pildi, tunnetuse, mõtte vahel. Põimime millekski, millest ka teised aru saaksid. Ja ometi jääb nõnda palju varjatuks. Kogu see taustsüsteem, mida mina näen, seda on võimatu viia kellegi teiseni. Ja omal moel on see hea. Tema näeb üht teist taustsüsteemi ja lugu keerutab end vastavalt vajadusele.
Hingab ja elab oma elu.
Ma olen veel siin. Kus on siin?
...nädala pärast algab puhkus, ilmselgelt ma juba vajan seda :)...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar