Ma tunnen sind.
Tean, kuidas sa vaatad ja mõtled täpselt sama.
Tean sinu tundeid.
Ma tean, kuidas sa igal õhtul ootad, et tuleks ometi öö. Kuidas igal ööl ootad hommikut.
Ja unesid. Unenägusid. Nägusid, mida ilmsi on liialt raske enda sees kanda.
Kuidas nad kriibivad ja haiget teevad.
Ja unes hingavad sinust välja.
Kuidas ärgates hammustad patja või sulged silmad ja tajud, kuidas rahu voogab.
Võngub läbi rakkude.
Ma tean, mida sa mõtled enda kohta.
Ma tean, mida sa mõtled minust.
Ma tean, kui raske on mõista ja tean,
kui raske on olla eemal, olla teiste seas, olla sina ise.
Naeratada ja kuulata, rääkida kui mõtted jooksevad hoopis mujal,
kui komistad iseenda otsa ega suuda ühest hetkest välja saada.
Väljuda ühest kujutluspildist, milles on kõik sinu kramplikult kinni hoitud saladused ja valud, valed ja selgused.
Ma tean su mõtteid ja tundeid, sest me oleme sarnased isegi siis,
kui erineme rohkem, kui ükskõik kes teine.
Need varjud ja tumedus.
Valgus, mis vaid hetketi, korraks end näitab.
Ma tean, sest ka mina oskan tunda sama.
Ma ei vaja meelemürke, et seda mõista ja näha.
Ma vajan vaid seda, et sa olemas oleksid.
Et ma ise olemas oleksin.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar