Nad olid jõudnud ühe kõrgema pilveläbija
mademele. Artes tegi sellele tiiru peale, katsus esiukse kõrval seina, nii, et
tema käsi läbis seda ja trummeldas midagi, mis jäi tema näppu. Selle peale
kostus kerge kriiksatus. Artes liikus teisele poole maja ning viipas
Hallitusele ja Ellile, et need järgneksid. Krätu juba tiirles tema pea ümber.
Ehitise külje peal oli avanenud kahe ruutmeetri suurune maapinnal asetsev auk.
„Kas me peame siit läbi roomama?“ küsis Hallitus, vastust õieti ootamata.
„No tore on!“ hüüatas Elli voodile
prantsatades tüdimuse ja pettumusega, „meilt pinnisid nad kõik välja ja ise,
nagu näha, ei soovi mitte midagi valgustada. Egoism. Omakasupüüdlikkus. Ja kõik
need teised vastikud sõnad.“
„Rahune maha. Esiteks ei pinninud meilt keegi
midagi välja, sa ise olid nõnda lahke ja alustasid oma jutujärjega. Oleksid
võinud piirduda vaid üldisega, aga ei, kus sa sellega!“
„Mida? Kas nüüd olen mina süüdi selles, et
sina ikka veel teadmatuses elad? No tõesti,“ ta haaras oma voodilt padja ning
viskas Hallitust sellega üpris valusasti. Poiss sai nööbikohaga vastu kõrvu.
„Kas ma seda ütlesin või? Sa oled ärritunud ja
näed praegu igas asjas koletisi. Ja eelkõige oled sa väsinud,“ lisas Hallitus
veidi leebemalt.
Elli turritas huuli ning viskas ennast pikali.
„Ma olen tõesti väsinud. Aga ikkagi, see ei
anna mulle asu. Kuidagi halb maik on kogu sellel vardjate klannil juures. Ma
mõtlen, et nad tunduvad ju jube kenad ja kõik, aga nad on ikka vist väga
ettevaatlikud. Kontrollivad, mida kellele räägivad ja mida teevad.
Täiuslikkusele pühendunud. Mulle ei meeldi täiuslikud inimesed.“
„Kellelegi ei meeldi. Ja ma ei usu, et nad oleksid nii täiuslikud. Esiteks oleme neist vaid kahega kõnelnud ja teiseks oli näha, et nad sattusid hetkelisse kimbatusse. Täiuslike inimestega seda ei juhtu, nad ei ole ju masinad.“
