Aga sa tead - kõik see ilus või hea, mida teed,
ei saa mitte iialgi tasa tegema kõike, mis jääb sinu sisse.
See ei hoia, ei hoia meeleolu visklemise, valu või lihtsalt pisarate eest.
Ja nii tuim on tunnetus, et kirjutamine ei oma mitte mingit tähtsust.
Tuimus, hullem kui tühjus.
Ja ei suuda mõelda midagi ilusamaks, sest ajul tuleb hapnikust puudus.
Nii raske, raske on hingata.
Läbi seinte ronivad painajad ja lämmatavad, lämmatavad nii, et neist ei hooligi.
Las olla.
Las olla, ehk jõuab nõnda tundeni.
Jah. Ja kõik selleks, et järgmisel ärkamisel jälle
viksilt naeratada ja kanda oma lemmiknägu.
Ja uskuda sellesse. Uskuda nii võimsalt, et uus tagasilangus
annab veel hullema hoobi.
Lööb kinni ja ahmid, ahmid õhku, mida enam ammu ei ole.
Jumala eest, ära loe minu ridu, kui ei julge mu sisse vaadata!
Sest ma hoian kõik alles.
Iga räpase mõtte ja hulluksajava vea.
Ja sa ei tea enne, kui oled mul peas.
Ära loe, kui ei julge korrakski pilku heita.
Kaugemale ma nagunii ei laseks.
Ja tuleb uus hommik.
Ja minul ei olekski peale õrna peavalu midagi meeles,
kui poleks neid kirja pandud ridu.
Ja ma laulan. Jah, laulan:
"Juba linnukesed väljas laulavad..."
Laulan, sest usun jälle nii neetult võimsalt!
kunagi öösel :)
1 kommentaar:
see oli võimas! muud ei oskagi öelda.
Postita kommentaar