Tahtsin täna teetähisteni jõuda, aga nad ei kõnelenud. Küünal kustus ära. Tsiuhh! ja leek kadus. Ma polnud valmis. Sest minu sees polnud ruumi. Sest hõigub peas see lugu:
:)
Teisalt olen lugemislainel ka. Igat sorti raamatud järjest lähevad.
Ja liiga närviline, et midagi pikemat kirjutada, mis on ka põhjuseks, et kirja on saanud ebanormaalselt palju luulemoodi asju.
See on see kooli algus. Huhh!
Aga kõige peamine on loomulikult see, et mul on nüüd lühikesed juuksed. (enne ei olnud, nii lisainfoks või nii) ;)
Hingan värsket õhku, pea kuklas, neelamas ööd.
Mida kauem ma vaatan seda rohkem on taevas tähti.
Maal.
Kuidas ma tahaksin osata!
Vise siia ja teine sinna, värvipritsmed.
Laialipillutud nagu peotäis liiva.
Pudemed tõmmatud pintsliga üle, et jääks paigale.
Ja isegi kõige hiiglaslikumad päikesed on nõnda tibatillukesed
kuskilt aegade tagant.
Kõnelemas.
Kõnelemas minuga.
Tähtkujud. Tunnen need ära,
kuid ei tea nimetusi.
Plinkimas ja ringi tiirutamas.
Iga korraga üha enam.
Justkui teaksid, et ma vaatan. Ja imetlen.
Edevad. Või lihtsalt
väga tähtsa sõnumi toojad.
Tibatillukesed ja suured,
kiulised lained ja jämedad kuristikud.
Taevas on põhjatu.
Sest seda polegi.
On vaid tuhmim ja eredam,
valgem ja tumedam.
Üks lõuend katab eelmise.
Ometi kumamas läbi.
Pilvede seest.
Udukogude tiivulistest joontest,
millele ulatuvad vaid noodid, mis on vaikus.
Vaikus ja alaline võnkumine.
Pööran, ammutan sügavikust.
Kildhaaval.
Korraks.
Näen ja neelan.
Selget sõõmu ja hetke.
Vaatan kui kaevu. Tagasi maailmaruumi algusesse.
Põhjatusse.
Ja ometi ringina taas minuni.
Sest lõppu pole.
Ja ilma lõputa pole ka algust.
Mida kauem ma vaatan seda rohkem on taevas tähti...
Aga sa tead - kõik see ilus või hea, mida teed,
ei saa mitte iialgi tasa tegema kõike, mis jääb sinu sisse.
See ei hoia, ei hoia meeleolu visklemise, valu või lihtsalt pisarate eest.
Ja nii tuim on tunnetus, et kirjutamine ei oma mitte mingit tähtsust.
Tuimus, hullem kui tühjus.
Ja ei suuda mõelda midagi ilusamaks, sest ajul tuleb hapnikust puudus.
Nii raske, raske on hingata.
Läbi seinte ronivad painajad ja lämmatavad, lämmatavad nii, et neist ei hooligi.
Las olla.
Las olla, ehk jõuab nõnda tundeni.
Jah. Ja kõik selleks, et järgmisel ärkamisel jälle
viksilt naeratada ja kanda oma lemmiknägu.
Ja uskuda sellesse. Uskuda nii võimsalt, et uus tagasilangus
annab veel hullema hoobi.
Lööb kinni ja ahmid, ahmid õhku, mida enam ammu ei ole.
Jumala eest, ära loe minu ridu, kui ei julge mu sisse vaadata!
Sest ma hoian kõik alles.
Iga räpase mõtte ja hulluksajava vea.
Ja sa ei tea enne, kui oled mul peas.
Ära loe, kui ei julge korrakski pilku heita.
Kaugemale ma nagunii ei laseks.
Ja tuleb uus hommik.
Ja minul ei olekski peale õrna peavalu midagi meeles,
kui poleks neid kirja pandud ridu.
Ja ma laulan. Jah, laulan: "Juba linnukesed väljas laulavad..."
"Kas sa oled armunud?"
Mult küsitakse seda viimasel ajal päris tihti.
Olen. Olen. Ainult mitte kellessegi konkreetselt :)
Vahepeal kadus ära see tunne, nüüd on jälle tagasi.
(Nii tore on enda õnnest heietada, eks ole? Oi ma olen õel!)
Mul on praegu õnnelik lugu käsil ka. Peale eelmist, ohhjahh, kulub ära. Saadame kurbuse ära ja kutsume rõõmu sisse. Ja-jaa.
Ringiga. Lõputa. :)
(täpsustuseks: ma pole filmi kunagi vaadanud, aga see raamat oli päris kindlalt üks neist, mida armastasin)
Ütleme nii, et ega ma ei tea, mis septembris saama hakkab. Kui kiire mul saab olema. Aga kui ut-i kinnituse sain, siis hüppasin küll ühelt jalalt teisele ja hambad olid irevil nigu lõpnud rebasel.
Nii et küllap saab kõik toimima.
Peab saama.
Peab saama.
Tegelikult ei pea midagi, hoopiski vabatahtlikult ja rõõmuga saab!
:)
reede, 12. august 2011
Vihma sajab.
Sahistab ja sabistab.
Hea on.
Täna on hea.
Kiikumas tantsimas naerust rõkkamas
vaatamas nägemas värskelt ja vabana
assa-lal-lal-lal-lal-laa
Suured silmad näevad rohkem
näevad hinge sisse
assa-lal-lal-lal-lal-laa
Varbavahes rohulibled,
miski hiilib rohu sees
assa-lal-lal-lal-lal-laa
Miski hiilib rohu sees
lepatriinu oli see
assa-lal-lal-lal-lal-laa
Plaksutan käsi, tantsin
tõusen õhku, niisutan huuli, kerge kui lind
kerge kui lind
assa-lal-lal-lal-lal-laa
arra-ka-arra-ka!
Vaba-vaba-vaba
rõõm on vaba, rõõm on vaba
assa-lal-lal-lal-lal-laa
arra-ka-arra-ka
assa-lal-lal-lal-lal-laa
arra-ka-arra-ka
See on minu laul!
Minu tantsiv laul!