Vaatad aknast välja ja päike paistab. Kas see teeb su tuju heaks? Või mitte… Kas see oleneb eelmisest päevast, eelnenud ööst, sellest, kumma jalaga üles tõusid või veel millestki? Millestki tabamatust? Kas värvid muudavad maailma? Või muudab maailm värve…. Kas see, mis toimub sinu elus, muudab maailma värve või mitte? Maailm on värviline. Ma ei oska selle vastu kuidagi vaielda. On. Värviline. Isegi siis, kui sina seda momendil tajuda ei suuda.
Ja siis sa avad akna ja värske õhk imbub sisse. Tunned? Värske kastehõngune lõhn… Sest kastel on oma hõng. Igaüks, kes on käinud kastes kõndimas teab seda. Kas päike ikka paistab? Kas päikest ehk varjutavad nüüd kiudpilved? Või on tõusma hakanud hoopiski udu. Muudab see sind kurvaks? Või õnnelikuks? Kas seegi oleneb sellest, mis on eelnevalt olnud? Või on täna täiesti uus päev? See õige päev? Lihtsalt olemiseks… Oma mõtete tuulutamiseks. Ehk vaja neid enne läbigi loputada, pesta taas puhtaks… Aga ära neid ära kaota! Pööra lihtsalt teisipidi, vaata teise nurga alt.
Sina oled sina ainult koos oma mõtetega. Mõtete ja värvidega. Värvid on valgus. Valgus annab elu. Udukardinast vesi annab elu. Pilvekiud, õhk ja kaste… Miks sa peaksid tahtma midagi muud? Kui sa praegu oled õnnelik, siis miks ei ole sa seda mõnel teisel päeval? Samasugusel, kuid ometi erineval. Hing nurrub rahulolust. Aga homme? Lihtsalt vii see tunne endaga homsesse kaasa!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar