Võti 18.dimensiooni: 3. Linn

Kohe hakkas kehal soojem. Linna ümbritses helendav halo – see ulatus taevas kõrgele ja ning juba teel sammudes võis tunda selle mõju. Kummituslikku soojust ja valgust. Terve maa oli kaetud taoliste kuppellinnadega, linnast väljas elasid vaid mõned üksikud hulljulged inimesed. Inimesed, kes nautisid pika kasukaga külmas lumes sumpamist.

Kuid linnas oli soe ning valge ning linn pulbitses elust. Kuigi väljas lasuva pimeduse rusu oli siiagi jõudnud, siis sellegipoolest olid inimesed lustlikud ning üritasid elust võtta viimast. Nii hingelises kui füüsilises tähenduses. Enamike jaoks oli linn pideva ööelu sünonüüm, kuid leidus ka neid, kes peale töödki ei suutnud end vabaks lasta. Nagu ikka ja tavaliselt.

Hallitus silmas kõigepealt, ega nende riietus teiste seast liialt silma ei torkaks, kuid selle pärast polnud neil tarvis muretseda. Igal tänavanurgal võis märgata mõnd noortekampa, kelle seas oli pigem reegliks see, et kõik üritasid üksteisega karjuvalt vastuolulist riietust kanda. Nõnda sobisid Elli ja Hallitus oma paksude jaheda jaoks mõeldud rõivastega miljöösse just täpselt nii, nagu vaja: märkamatult.

Krätu peitis ennast valguse ja ülerahvastatuse eest Hallituse jaki hõlma alla. Poiss silitas teda kergelt läbi riide ning vaatas küsivalt Elli poole. Kumbki neist ei teadnud, mida järgmisena ette võtta või kus suunas minna.

Viimaks sulges Elli silmad ning pahvatas suure kiirusega välja: „Mevõimemuemajuurestläbiastuda.“

Võti 18.dimensiooni: 2. Meduus

Kuid Elli ja Hallitus olid jõudnud juba katusele.

„Mida me piloodiga teeme?!“ hüüdis Elli jooksu pealt Hallitusele.

„Saame temast lahti! Mul on plaan!“

„Ja mis see siis oleks?“

„Käigupealt mõtlen!“

Ning Hallitus keeras viimaks paremale ning nende silmadele avanes vaatepilt hõljuvast poolläbipaistvast meduusist, mille kombitsad võbelesid katuse vabal platsil. Lennumasin oli seisvas olekus, piloot vaatas parasjagu katuse rinnatiselt alla ning tema pea kohalt tõusis suitsu. Üks vähestest veel suitsutegevatest inimestest. Siis pööras ta oma pead ning märkas võõraid inimesi oma hõljuksõidukile peale ronimas. Ta viskas koni maha, surus sellele Meduusi poole joostes peale ning vehkis jooksu ajal kätega ning karjus midagi, millest ei Hallitus ega Elli hästi aru ei saanud. Elli vajutas punast stardinuppu ning lootis kogu hingest, et see Meduusi vähemalt õhku tõstab. Krätu lendas viimasel hetkel Meduusi suust sisse ning laskus Hallituse õlale. Tema silmad kiirgasid tarbitud verest ning kõrvad olid mõnutundest peadligi.

Meduusi kombitsad liigutasid end hõljuvasendis ning aeglaselt, kuid kindlalt tõusid nad õhku.

Võti 18. dimensiooni: 1. Hallitus

Hõõgniit tõmbus pingule ning süttis kirkalt põlema. Nahkhiir tõmbas oma punakad silmad seepeale pilukile, poiss silitas ta peadligi hoidvaid kõrvu. Ta teadis, et Krätu ei talu valgust, kuid praegusel hetkel ei olnud tal valikut. Kirja lugemisega oli kiire – oli ju niigi hilja peale jäänud. Seda muidugi teatavate ootamatute asjaolude tõttu.

Ta krabistas ümbriku teistpidi ning ajas küüne küünlavahase pitsati alla. Templil oli silma kuju. Selle lahti kiskunud, avas ümbriku. Tühi, midagi polnud näha. Ta raputas ümbrikut tagurpidi keerates. Välja vupsasid pisike helehõbedane võti ja rebitud paberitükk. Sellelt suutis ta välja lugeda vaid ühe sõna, või õigemini öeldes, arvu: 18. Keerutas paberi ringi, kuid muid juhtnööre kirjas ei olnud. Ja ta oli nii lootnud … Kindlasti oli võtmel mingisugune tähendus, kuid antud hetkel jäi see talle mõistatuseks.

„Krhh?“ tegi väike sõber küsivalt ning nihutas end poisi vasakule käele istuma, ise tema sõrme enda silmile sättides.

Võti 18. dimensiooni: Proloog

Päike sillerdas üle kartulipõllu õhtule vajudes. Ilm oli nõnda ilus, et väike tüdruk oli end kuuri taha lauavirna otsa upitanud ning kavatses nüüd päikeseloojangut vaadelda. Põlved kõverasse kurgu alla tõmmatult kallistas ta oma jalgu ning liigutas plätudel lebavaid varbaid. Tema erksalt liikuvad silmad kõmpisid koos päikesekiirtega üle terve nurme. Järsku lõi silmasinistes väratama roheline ning tüdruk istuski juba tikksirgelt, pilk suunatud kartulivagude poole.

Sinna oli talle märkamatult tekkinud midagi sillerdavat, sibelevat ja kummituslikult hõljuvat. Tüdruk jäi seda üksisilmi vaatama ja roheline värv tema silmades üha süvenes. Korraga ei suutnud ta enam paigal püsida ning kargas püsti. Trotsivast pilgust hoolimata reetis tema närvilisust huulte närimine. Endale aru andmata tõmbas ta järjest oma mõnede hammastega üle huulte ning mudis oma sõrmi. Esimese sammu tegi ta kõhklevalt, kuid siis kõndis juba otsusekindlamalt kummalise kiirguse suunas.

Helendav silm, sest just silm see oligi, pulseeris, suurenes ja vähenes pidevalt, oma lummusega tüdrukut enda ligi meelitades. Tüdruk tõttaski nüüd juba kiirelt kartulipõllu suunas. Tema plätud vetrusid ning platsatasid astudes vastu kandu. Viimaks oli ta jõudnud hiigelsilmale juba nõnda lähedale, et võis selle piirjooni selgelt aimata.

Tüdruk seisatas kõhklevalt, ainult tema silmad neelasid ahnelt tundmatut objekti. Aegamisi nihkus sillerdav silm ise talle lähemale. Paisus suuremaks ning kiirgas endast kõik vikerkaaretoonid välja. Seejärel vähenes taas ning jäi üleni hõbedaselt küütlema. Käis ere praksatus ja kummaline silm lõhustus laiali ning kadus.

Tüdruk seisis veel mõnda aega, kuid sammus siis viimaste loojangukiirte saatel kohani, kus hiigelpulseeriv silm haihtunud oli. Ta vaatas ainiti nüüd juba taas siniste silmadega maapinda, justkui midagi otsides.

Korraga välgatas tema silmis jälle roheline tuluke. Päike säratas maapinnalt vastu ning tüdruk kükitas ja korjas üles pisikese kahe hambaga hõbevõtme. Ta hoidis seda hetkeks oma sõrmede vahel ning peitis seejärel pükste salataskusse. Taevas õhetas roosalt. Hetkeks vaatas tüdruk veel tagasi ning lippas seejärel juba koduõuele.