Suve lõhn

Ma lõhnan nagu suvi. 

See magus ja see õhtu. Lämbus ja leitsak. Kuum asfalt ja hiireherned. 

Ja õienektar.

Ja mesilased. 

Pliidipuud ja aiapingid. 

Ja hein.
Rukkililled ja nisu. Päike ja vihma aura. Tuul. 

Ja janu. 

Pärnad ja maasikad....... 

ja männivaik.....

Väike kübeke jäi minu sisse pesitsema.

(hea, et mul allergiat pole, eks... :))

Käisin maal. Lugesin pooleteise päevaga kaks raamatut.

Käisin rannas. Kohe peale vihma. Solberdasin jalgadega liivas ja vees ja sõrmitsesin jõge.

Ja hea on. Nii hea on, et isegi kirjutasin natuke.

Vanuseline

Mulle öeldi täna, et ma ei näe grammigi vanem välja kui viisteist.

Nojah, mult küsitakse ikka dokumenti, kui alkoholi ostan. Mitte alati, aga ikkagi.

Siiani mõtlesin, et noh tore ju! Aga nüüd jäin kukalt kratsima, et pagan, nad peavad mind ju alaealiseks!

Mitte lihtsalt palju nooremaks, alaealiseks!

Aga fakt on see, et 30-le olen ma lähemal kui 20-le.

Ja siis lihtsalt on imelik, kui näen välja nagu 15.

Muidugi, imelik on ikka äge olla... :)

Ja ega ma ennast grammigi vanemana ka ei tunne. 

Tolle ajaga võrreldes on vahe ainult selles, et praegu olen ma õnnelik selle üle, kes ja milline ma olen. 

Siis oli ikka taevas mujal sinisem, nüüd on  rahu.

Kirjutamine on nii roostes, et ma järjekindlalt toksin l-i asemel sisse ö-tähte.

Päikesetõusud on praegu nii ilusad. Erksad. Nagu oleks kõik ees, kõik võimalik ja kõik teostatav.

Aga ikkagi - kus see kuldne suvi on, mida mulle lubati?

Beltane

Taevas oli must.

Sädemed lendasid kõrgele.

Nii kõrgele, et pidasin mõnda neist läheneva lennuki tuledeks.

Taevas oli must,

südametunnistus käis sellega endiselt ühte.

Isegi kõige helgemad hingetõmbed ei suuda seda muuta...

taevas oli must.

Kuu oli valge.

Valgem kui hõbe, aga mitte täis, killuke puudu.

Just nii nagu mõelnud olin.

Ja ma soovisin õnne.

Sest õnn rändab edasi ja tagasi,

ühelt teisele ning veeredes jääb samaks - uueks.

Üle lõkke...

kaste kesköömärg,

jänesekapsad krõmpsumas hammaste all.

Luuda polnud vajagi,

sõnnikuhark käis küll!

Taevas oli must.

/ühest hetkest :)

Külm

Kõik ei lähe alati plaanipäraselt. Ja tegelikult on mul selle üle hea meel.
Selles on teatud vabadus.
Ja hingamine on tagasi.



Igal hommikul taevas põleb. Ühe hetke. Ühes kohas.
Et seejärel taas halliks tõmbuda.
Et järgmisel hommikul taas põleda.
Nii tumedalt. Ja nii heledalt. Ja nii vanaaegselt.

...noppisin lumesädemeid...

Rand

Ma seisin sillal ja vaatasin alla ja ümisesin tuult.
Seisin rannal vastu vett ja kuulasin vihmapiisku.
Istusin kiigel ja lendasin enesest välja.
Istusin turnimistornil ja nägin maailma virvendusi.

Ma armastan randa, kui just parasjagu suvi pole.
Ja ma võiksingi jääda seisma ja vaatama, silmad sulgema ja tundma.

Vihma sadas. Aga tuul kõneles.
Ja silmad avanesid.
Ja sees põles tuli.

Tulin, et olla üksi. Läksin, kui leidsin oma hinge.

Augustiöö

Hingan värsket õhku, pea kuklas, neelamas ööd.
Mida kauem ma vaatan seda rohkem on taevas tähti.

Maal.
Kuidas ma tahaksin osata!
Vise siia ja teine sinna, värvipritsmed.
Laialipillutud nagu peotäis liiva.
Pudemed tõmmatud pintsliga üle, et jääks paigale.
Ja isegi kõige hiiglaslikumad päikesed on nõnda tibatillukesed
kuskilt aegade tagant.
Kõnelemas.
Kõnelemas minuga.
Tähtkujud. Tunnen need ära,
kuid ei tea nimetusi.
Plinkimas ja ringi tiirutamas.
Iga korraga üha enam.
Justkui teaksid, et ma vaatan. Ja imetlen.
Edevad. Või lihtsalt
väga tähtsa sõnumi toojad.
Tibatillukesed ja suured,
kiulised lained ja jämedad kuristikud.
Taevas on põhjatu.
Sest seda polegi.
On vaid tuhmim ja eredam,
valgem ja tumedam.
Üks lõuend katab eelmise.
Ometi kumamas läbi.
Pilvede seest.
Udukogude tiivulistest joontest,
millele ulatuvad vaid noodid, mis on vaikus.
Vaikus ja alaline võnkumine.

Pööran, ammutan sügavikust.
Kildhaaval.
Korraks.
Näen ja neelan.
Selget sõõmu ja hetke.
Vaatan kui kaevu. Tagasi maailmaruumi algusesse.
Põhjatusse.
Ja ometi ringina taas minuni.
Sest lõppu pole.
Ja ilma lõputa pole ka algust.

Mida kauem ma vaatan seda rohkem on taevas tähti...


eile öösi

Peegeldus

Jõgi oli eile värviline.
Must ja sinine, hall ja valge säbrutasid kalda äärel.
Ja see kribu, peenike teraline veevirvendus,
mis sillalt paistis ja valgust peegeldas.
Tundus, et peale astudes vetruks see tagasi.

Vesi kutsub mind. Ma võiksingi jääda vette vaatama.
See magnetine külgetõmme on nii ahvatlev ja hirmutav ja meelipaitav.

Lainetest natuke vintis.
Kõverpeegel?

...see esimene...

Täna hommikul läbi Toomkiriku kõndides jõudis mulle äkitselt kohale, et Ronga lugu on läbi. Kirjutasin eile tõepoolest lõpuni. Mulle isegi meeldis see, mis lõpuks esile kerkis. Temaga on veel vaja palju tegutseda, aga Ronga lugu on läbi! Esimest korda ei naeratanud ma tagasi "olevikku" astudes. Täna hommikul.
Muidugi ootavad juba ammu teised lood, mida ma ka aeg-ajalt lõõtsaga hõõgvele olen puhunud ja ma olen kindel, et Rongal tuleb kuskil episoodiline osa, aga ikkagi.
Täna jõudis see kohale! Saladused on päevavalgel! Natuke kurb ja natuke hea tunne, nagu ikka millegi lõppedes... Aga ta oli esimene tegelane, kellesse ma tõepoolest armusin!

Tänase päeva veedan lugedes. Viimasel ajal olen (taas)avastanud need kuldsed Kunsti ajalooraamatud. Ajaloolistest isikutest siis. Ma olen juba väga ammu tahtnud neid lugema hakata, aga nüüd siis jõudsin selleni. Ja täna kavatsen ainult seda ka teha. Aga ega päev ei küsi ja võimalik, et hoopis mingi muu tunne jookseb sisse! :)

Kummaline, et ilm on minu jaoks järsku liiga palavaks muutunud. Mulle nii meeldis eelmine nädal - värske ja sädelev kevad. Aga suvega pole ma veel harjunud - väljas mõte ei taha töötada.

Ohhh, aga ilus on ikka! :))

Pargipingihooaeg

Miks on pargipingid nõnda maagilised? Kutsuvad, kui oled õnnelik ja kutsuvad, kui oled kurb.
Ja ilusamaks muudavad alati.

Ainult natuke nukker on tõusta ja edasi minna.
Astuda välja sellest jälgimistsoonist ja oma pastakad-paberid kokku korjata, mõtted kaasa võtta ja lasta neil edasi lennelda.
Ikka ise nendega kaasa, jälitama ja uudistama.

Võrgutavat vihma lõhna otsima.

Kevad! (varbaotsast juukseaurani)

Ma ei saa öelda midagi uut. Ehk teiste sõnadega - kõik mu viimased postitused räägivad ühte juttu ja see ei ole ka praegu muutunud.
Nüüd on lisaks minule ka väljas kevad, vähemalt hetkel. Ja kass sai eile künnipäeva puhul esimest korda välja. Ja kohv maitseb nagu hapuksläinud sügis ehk siis alanud sidruninaeratus ruulib! (huvitav, kas tänapäeval sellist sõna veel kasutatakse...peale minu muidugi)

Jah.
Ilus on.
Kevad on!

Ma soovin, et mul oleks veranda. Kus isegi talvel saaks istuda ja maailma vaadata. Ja aegamisi kohvi või kakaod või teed või punast veini limpsida ja kirjutada. Näha, kuidas lumeräitsakad või vihmapiisad mööda klaasi alla veerevad...
Kahju, et veel soe pole. Saaks seda kõike väljas teha. :)
Aga Eestis on ikka kuradi hea elada!

Sel nädalal leidsin uuesti oma imearmsad varemed ja maalid nendes.

Time after time

...leidsin taas üles hetke, mil aeg seisatab...

Edasi, ikka edasi

Ma tunnen puudust läbi Toomkiriku kõndimisest.

Kui minna kohtumaja poolt läbi varemete teisele poole ja siis jälle tagasi...midagi juhtub. See on minu jaoks aja seisukoht. Kõik tundub teistsugune.

Otse ja teisele poole jõudes oleks justkui teises kohas. Puud kasvavad maast välja kontrastselt, laternad põlevad eriskummalise kumaga ja kui ma võlvi alt läbi astun...see oleks justkui koht enda kirjutatud juttudest. Fantaasia lendab ja lendab ja seda peatada ei saagi.

Ja siis läbi varemete taas tagasi kõndides vaatan paremale jääva ava poole. Ja sealt paistev vaade on tulevik. Pilt. Hetk. Maal, mis ikka veel ootab, et keegi selle sisse astuks.

Ja siis olen ma tagasi olevikus.

Ma tunnen sellest puudust. Pea igal hommikul käisin sealt läbi, aga nüüd on lumi paks ja jalad venitavad ennast ringi kõndida.

Muidugi, tegelikult tunnen puudust kevadest. Ja värskusest. Ja soojusest. Ja innust. Ja ma tahaksin ärgata, aga ma kõnnin ikka unes. Ja ma ei tea, kas ma päriselt magan või ainult kujutan seda endale ette.
Venides läbi tardunud maailma. Tilkhaaval siiski edasi, et ärgates maailmast liiga palju maha ei jääks. Sest kui maailm liigub edasi ja sina oled seisma jäänud, siis tekib illusioon, et kõnnid tagurpidi ja jääd, jääd, jääd. Kui paigale jääd, kuidas küll uuest liikuma saaks?

"Ikka edasi, ikka edasi, ei sammukestki tagasi...." :)

Hõõguv

Hõõguv. Punane vein? Soojus?
Oranžikad ja kuldsed söeleegid.

Lumi sädeleb ja külm toob nii kummaliselt palju soojust.
Hõõguvalt ebamaist.

Aga mina jäin mänguasjapoes vaatama hoopiski vikerkaarelist kuulikest. Lihtsalt vaatasin ja vaatasin ja jäingi vaatama.
Kuidas värvilised kiired sibasid ja üksteist üles keerutasid.
Tantsisid ballisaalis.
Peaaegu oleksingi jäänud sinna sisse.
It's the rainbow ball!

Jah, ma elan endiselt selles tundes, mis kõik ilusaks muudab.

...on see maailm, mis sätendab või on silmad särama löönud?..

Jep, ma olin täna nii tubli. :)

Tulin hommikul üles. Mõelge vaid!
Lõpetasin Tumedaima poole. Ma oleksin seda eile teinud, kui arvuti poleks lollitama hakanud. (millegi pärast ei meeldi talle laadija juhe, selle peab alles pärast käimalülitamist sisse panema)
Vaatasin, mis kellaks homme kodutöö on vaja esitada. ;)
Käisin väljas lehti lugemas ja sügist piilumas.
Tegin internetis fotodele tiiru peale.

Jep, ma olin täna nii tubli. :)
(ma joonistaksin siia silmipööritava näo, kui ma oleksin piisavalt tubli, et uurida, mis märgistusi selleks tarvis läheb!)

/oh seda eneseirooniat! igatahes olin tublim kui üleeile...

Laaditud

Alles nüüd ma tunnen, et suvi maal laadis tõesti mu akusid. Enne ei märka, kui vajadus on.

Ööd, mis olid täis udu ja tirtsusid, kuu pea igal hetkel hõõgumas.
Päevad, mis kulgesid kahekesi iseendaga, kuuma kohvi, pannkookide ja värskelt korjatud marjade moosiga.
Üksindus ja rahu oli see, mis hästi mõjus. Aeg kestis kauem, sest ma ei lugenud teda.
Jasmiinilõhnane...

Nii hea on nüüd tagasi mõelda ja sellest energiat neelata.

Sügis on kooli suhtes alati parem kui kevad. :)

Öös on ...

Oled sa kõndinud juulikuuööl läbi udu ja kastese heinamaa? Vaadanud suureks paisuvat kuud ning kuulatanud iga tirtsu hüüet. Kujutanud ette, et väga kaugel, ehk isegi kuu peal huikab esimene rong oma sireeni. Sirutanud oma käe ette, püüdmaks hiilgavat ööliblikat, aga sõrmed uppuvad udu sisse. Libisevad teisele poole ja igatsusest saab hetkeks rahulolu.

Oled sa astunud kesköötunnil täiskuu suunas mahajäetud taluhoonesse? Astunud läbi metsa, valge salliga end kummituseks muutes. Lugenud lagunenud tares pliidi alla kogunenud põlenud elu jäänuseid ja leidnud armastuskirja Magdale. Oled sa tundnud oma südame põksumist ja tardunud, sest kellegi soe hingeõhk õrritab su juukseid. Ja koerte haukumise peale oma mõtetest ärganud ning silmad vaatamiseks avanud.

Oled sa lugenud tänavalaternast langevaid lumehelbeid? Siis, kui öö on karge ja talv elab muinasjutus. Helbed lendavad nagu haldjatuled valgusvihus. Tahtnud jäädagi neid vaatama, enda sisse neelata, aga samas teadnud, et sellega kaoks maagia. Tajunud, et mõnd imet ei tohigi puutudes rikkuda, et see ka mälestustes imeliseks jääks.

Oled sa istunud pimedas augustiöös keset valgustamata linna? Kõndinud piki jõge ja üle peegelduvate sildade, varjudes puhunud seebimulle ja limpsinud šampust. Taevas on tume ja ainult seep hiilgab nõiduslikult, isegi enda ette ei näe. Ja oled sa siis kuulnud kaugustest kutsuvat muusikat, mis tabab iga sinu hetkelise tundevirve.

Oled sa kõndinud läbi Toomkiriku varemete, siis kui koit pole veel saabunud, aga loojang on ammu möödas? Kõndinud läbi ajast ja aja loost, hinganud sisse killukesi eelnevatest eludest ja vaadanud läbi võlvkaarte tulevasi. Oled sa sirutanud end vaatama tähti? Ja mõelnud, et kui nende kaudu on võimalik vaadata minevikku, siis on ehk võimalik ka aega ennast jälgida. Oled sa oodanud, kuni koidukiired tuleviku minevikuks muudavad ning astunud siis vaid selleks hetkeks tabatud olevikku.

Oled sa leidnud hetki, mis sinust su enda teevad?

Sleeping rain

Sügis on värviline.

Mulle meeldib hall sügis. Täis vihma klõbinat ja viskisõõme. Vihmaga tuleb alati palju häid mõtteid. Või lihtsalt teistsuguseid, hinge ja omaenda eluga. Juurdlevaid, analüüsivaid, metsas ringi luusivaid ja halliks hundiks maskeeruvaid... Inspiratsiooni, mis rebib seest kõik lõhki ja jääb. Jääb nii kauaks meelde, et isegi ühestainsast sõnast hakkab valus. Või ilus. Või nõnda tühi, et uus algus on käega katsuda.
Hall vihm paneb teksti elama.

Värvid panevad ennast elama. Ja nõuavad šampust. Kihisevat nagu värvide sees magav vihm. :)

/aga värvilisel sügisel on selge taevas ja mitmes värvis kiiskavad tähed!

Zzzz-zärtz!

Olen ära õppinud täiel jõul naermise. Päriselt. Mitte sellise hullumeelse nagu filmides, mitte sellise südamest, vaid täie jõuga kopsudest, tervest kehast, kogu oma häälepaelte ulatuses, nii et terve õu kajab naermise. See juhtub ettearvamatult ja ootamatult ja lihtsalt naerab. Ma ei ole kindel, kas minu üle või minust välja.

Ok, tegelikult ma ei ole hulluks läinud, seda on juhtunud vaid paar korda ja maal, üksinda. Umbses linnas suudan end kontrollida. Kuigi tagasi tsivilisatsiooni tulek on väga kummaline tegevus.

/Kui läbi udu kuuled sirtsude tirinat ja täiskuu hõõgub helitutele piksenooltele vaatamata, siis tundub hetkeks, et kõik ongi paigas ja just nii, nagu peab. :)


(ps! Fakt, et mult endiselt küsitakse alkoholi ostes dokumenti, teeb mind õnnelikuks.

Vihm

Vihma rabistas katusel. Tirilimps. Nii rammestavalt. Janunesin vee järele vihmabarjääris. Või maailma järele selle taga? Nii lähedalt lummav. Sirutasin käe ja hetkeks tundus, et tõepoolest jõuan, jõuan…
Kuid sõrmega puutudes muutus sissepääs vihmaks. Kardinad olid taas ette tõmmatud ning pettumus torkas valusalt.

Väljastpoolt sisse vaatamas.

Pöördusin tagasi heinalaka varju.
Lõhn oli täis mälestusi. Mitte minu omasid, vaid neid võõraid. Neid, mida ainult ettekujutus suudab esile manada.

Vihm trummeldas katusel oma rütmis. Vihm, mis minusse ei puutunud, kuid ometi neelas mind, pildid liikusid filmina.

Hämaraks kiskus, pimedaks. Kuid ometi nägin kõiki neid mälestusi, mille olin enda omaks neelanud. Tundnud läbi. Ämblikud ronisid heinakõrtel, minu peal. Ma tundsin neid, aga enam ei näinud. Ja sellegi poolest olid nende õhuliselt kerged jalaasted olemas.
Võrk libises ümber. Võrk illusioonist, sellest mis oli teisel pool seina.

Vihma sadas.
Südamega ühes taktis. Või tuksus süda vihmaga ühte?
Hingasin läbi enda ettekujutuse. Õhuaugus.

Vihma monotoonsus rääkis. Rääkis lugulaulu sellest, kuidas maailmade vahel kõik seisab ja kiht kihi haaval aega vormitakse. Pilt ja hetk ja olematus.

Ja rääkis sellest, kuidas maailmadest läbi vaadatakse, ehitatakse nagu mulle. Mitmekaupa, ühekaupa, tilk tilga haaval.

Olingi seal. Maailmade vahel. Väljastpoolt sissepoole. Nägemas.
Hingasin. Seisatusin. Mind ei olnud. Ainult vihma laul kostus siia. Maailm jäi selle taha. Uduselt nähtamatuks. Väljastpoolt sissepoole on vaba.

Vihma raskus vajutas. Vaatasin maailma, sirutasin käe. Vettinud hing jäi vaid peopesa külge. Olin ma sees või väljas?
Vihma sadas lakkamatult.

Läbi vihma on öö laskunud. Öö teeb kõikidest unistajad.


...tolmust on kootud heietused heinapepredest lendaval vaibal...

Hing ihkab teele

Ja just nii ongi.
Alates eelmisest pühapäevast. Tulin töölt, raudteejaamast mööda, rong seisis ja ootas mind. Ma ei tea, mis suunas ta läks, ilmselt Tallinna, aga ootas ta kohe päris kindlasti mind. Oleks mul arvuti kaasas olnud, oleksin peale ka astunud. Lihtsalt läinud sõitu.
Eile päris nõnda polnud, aga ainult selle pärast, et ma tundsin end halvasti.

Kõik minu mõtted on haaranud teeleminek. Rahutus, mis tahab jalad selga visata ja lihtsalt minna. Uus ind on tekkinud. Kõik asjad korda ajada võimalikult kiiresti, et ma saaks võimalikult kiiresti minna. Ehk teisisõnu juunis, kui algab puhkus. Mul on see aasta pikk puhkus ka.

Kutsutakse, ma kohe tunnen! Hing ihkab ju teele. :)