the voice

Tahtsin täna teetähisteni jõuda, aga nad ei kõnelenud. Küünal kustus ära. Tsiuhh! ja leek kadus. Ma polnud valmis. Sest minu sees polnud ruumi. Sest hõigub peas see lugu:



:)

Teisalt olen lugemislainel ka. Igat sorti raamatud järjest lähevad.
Ja liiga närviline, et midagi pikemat kirjutada, mis on ka põhjuseks, et kirja on saanud ebanormaalselt palju luulemoodi asju.
See on see kooli algus. Huhh!

Aga kõige peamine on loomulikult see, et mul on nüüd lühikesed juuksed. (enne ei olnud, nii lisainfoks või nii) ;)

Jälle see totakas naeratus

"Kas sa oled armunud?"
Mult küsitakse seda viimasel ajal päris tihti.
Olen. Olen. Ainult mitte kellessegi konkreetselt :)
Vahepeal kadus ära see tunne, nüüd on jälle tagasi.
(Nii tore on enda õnnest heietada, eks ole? Oi ma olen õel!)

Mul on praegu õnnelik lugu käsil ka. Peale eelmist, ohhjahh, kulub ära. Saadame kurbuse ära ja kutsume rõõmu sisse. Ja-jaa.
Ringiga. Lõputa. :)




(täpsustuseks: ma pole filmi kunagi vaadanud, aga see raamat oli päris kindlalt üks neist, mida armastasin)

Ütleme nii, et ega ma ei tea, mis septembris saama hakkab. Kui kiire mul saab olema. Aga kui ut-i kinnituse sain, siis hüppasin küll ühelt jalalt teisele ja hambad olid irevil nigu lõpnud rebasel.
Nii et küllap saab kõik toimima.
Peab saama.
Peab saama.
Tegelikult ei pea midagi, hoopiski vabatahtlikult ja rõõmuga saab!

:)

Ma kuulen sind

Ma tunnen sind.
Tean, kuidas sa vaatad ja mõtled täpselt sama.
Tean sinu tundeid.
Ma tean, kuidas sa igal õhtul ootad, et tuleks ometi öö. Kuidas igal ööl ootad hommikut.
Ja unesid. Unenägusid. Nägusid, mida ilmsi on liialt raske enda sees kanda.
Kuidas nad kriibivad ja haiget teevad.
Ja unes hingavad sinust välja.
Kuidas ärgates hammustad patja või sulged silmad ja tajud, kuidas rahu voogab.
Võngub läbi rakkude.
Ma tean, mida sa mõtled enda kohta.
Ma tean, mida sa mõtled minust.

Ma tean, kui raske on mõista ja tean,
kui raske on olla eemal, olla teiste seas, olla sina ise.
Naeratada ja kuulata, rääkida kui mõtted jooksevad hoopis mujal,
kui komistad iseenda otsa ega suuda ühest hetkest välja saada.
Väljuda ühest kujutluspildist, milles on kõik sinu kramplikult kinni hoitud saladused ja valud, valed ja selgused.

Ma tean su mõtteid ja tundeid, sest me oleme sarnased isegi siis,
kui erineme rohkem, kui ükskõik kes teine.
Need varjud ja tumedus.
Valgus, mis vaid hetketi, korraks end näitab.
Ma tean, sest ka mina oskan tunda sama.

Ma ei vaja meelemürke, et seda mõista ja näha.
Ma vajan vaid seda, et sa olemas oleksid.
Et ma ise olemas oleksin.

...tantsusamm ja naeratus...

Vaadates viimaseid inimeste muusikasoovitusi tuleb tahtmatult tunne, et kõik vajavad aeg-ajalt midagi ilusat ja head.

Kevade ärkamine südames.

Tantsime õhulistel pilvedel kergelt,
kergelt varbaotsaga oma unistustelt tõuget saades.

Ja peopesades õitsevad lilled, sätendavad ja vihmalõhnased.


...pai, ilus hingele, kingitus teile :)...

Kevad! (varbaotsast juukseaurani)

Ma ei saa öelda midagi uut. Ehk teiste sõnadega - kõik mu viimased postitused räägivad ühte juttu ja see ei ole ka praegu muutunud.
Nüüd on lisaks minule ka väljas kevad, vähemalt hetkel. Ja kass sai eile künnipäeva puhul esimest korda välja. Ja kohv maitseb nagu hapuksläinud sügis ehk siis alanud sidruninaeratus ruulib! (huvitav, kas tänapäeval sellist sõna veel kasutatakse...peale minu muidugi)

Jah.
Ilus on.
Kevad on!

Kummitaja

back in black

Ja ainus, mida selleks vaja läks, oli raudrohi, mailane ja meliss!
(oh oleks asjad vaid nii lihtsad)

Tegelikult on nõnda, et päris räiges kohas olin viimased paar nädalat, aga nüüd on see kuradi maailm jälle nõnda ilus! :)

Loodetavasti see mõte jääb mul püsima. Praegu olen igatahes hoos. Ma arvan, et lihtsalt ongi nii, et kui ma valet asja teen, siis ma lakkan olemast. Mind ei olegi ja pole kunagi olnudki.

Nojah, vahel juhtub. Aga praegu olen tagasi. Ja kavatsen jääda pikaks-pikaks ajaks!

Naljakas. Ma ei taha kirjutada siia midagi masendavat. Mis see takistaja küll on? Ei tea.

Ei jaksa enam olla nii tühi, aga ei saa kohe kuidagi edasi.
Ja mul on tunne, et kui ma magama ei lähe, siis ehk kestab see üks päev igavesti ja uut ei tulegi. Ma ei taha, et uus tuleks.

Ja ikkagi. Tuleb.

Ja ma tean, et ühel sellisel teen ma selle nõnda vajaliku pöörde.

Lihtsalt...praegu ei jaksa. Lakata ka tühi olemast.


---------------------------------------------

..and now the bells are ringing?

Ma leidsin oma südamenaeratuse taas üles. :)

Sõnadest jääb väheks

Need luuletused. Nendes on vägi.
Neid pole ma lugenud. Neid pole keegi kirja pannud, sest kirjutavad nad end ise.

Need on luuletused, mis on osa maailma kunstist. Ilmutavad end lumes ja tuules, tähtede säras ja pimeduse pilvedes.
Looduses, mida kogeda saab vaid hingates.
End iseendaks hingates, elule avades.

Nad kulgevad tajusid pidi ja vastavad korraga kõigele. Ise vaid küsimustest koosnedes.

Hetked, mis ei kao ja pilgud, mis ei unune.
Puhtad ja olematud. Ja siiski olulisemad mistahes muust.

Millest on tehtud unistused, unenäod, unelmad, uudishimu... Muinasjutud.
Vaadata ja näha. Soovida. Täis tahtmist voolata läbi avastamisrõõmu.
Mis on olemas ja mis mitte?
Sellel pole tähtsust. Vägi ja võim, maailma keeris. Tähtis on kogeda teadmisjanu ja olla avatud kõikidele jäljeradadele. Lasta neil end kanda ja ometi ise kaasa minna vabal valikul.

Kunagi ei tea, mis ees ootab. Ühtegi sammu ei saa täielikult ette kavandada. Iga uus aste on täis põnevust, uut maailma. Sest aeg ja maailm pole enam samad. Sina pole enam sama. Ja ometi oled rohkemat kui eales varem.

Vaata, kuhu liblikad sind juhivad.

Need luuletused haaravad unepiiril enda sisse. Rahu voogab ühes, teises, kolmandas maailmas, fantaasiates, unistustes, sinus endas.

Need luuletused annavad endast märku nõnda harva, et vahel tundub, nagu neid polekski.

Aga hingamisrütmis on ikka lootus ja tuules on endiselt õhku ja tundeid.
Maailm pöörleb edasi, ent hetked jäävad. Hetked, mil seisab kõik muu. On vaid need luuletused.

Nendes on vägi.


/lastes end kanda unetutel ööminutitel, piltidel, luuleridadel, muusikal, maailma kunstil, millest sel hetkel haarasid kaasa need luuletused.

...kuidas sulgeda silmad, kui maailm on nõnda ilus?..

Uitaja

Punuvad pesakest ja loovad kodukest.
Seovad end.
Suhete ja kohustuste,
lepingulaviinidega.
Eesmärgistavad, elavad sihipäraselt.

Seavad tingimusi
ideaalsele
mehele-naisele-lapsele
sõbrale-naabrile-kolleegile.

Aga mina hulgun ikka sihitult ja
purustan peaga müüre, endal käed
pattudest mustad
ja silmad
nägemisest joobunud.






Kõndisin täna vanast koolimajast mööda ja tundsin, et selle ajaga võrreldes pole ma eriti palju muutunud. Ikka uitan mööda tänavaid. Vahel tundub, et olen kõigest ja kõigist maha jäänud.
Kui jälle võrrelda. Teistega.

Siis jälle, et nõnda ongi õige. Iga asi omal ajal.
Mina elan ikka omas ajas. Ja enda ajast ette joosta ei saa.
Maha ka ei saa jääda.

Nõnda mõeldes polegi võrdlusmomenti olemas.

Kõik on. Lihtsalt on.
Muutumises või muutumatuses.

Iseendana ja õiges hetkes.

...lennates läbi enda unistuste...

Häid jõule!

Õhus on armastust.





Käin ringi täielikus armunudolekus. Pideva naeratusega enda sees...
Nii nagu paar kuud tagasi mulle tänaval hüüti: hey you, smiling lady! :)

Armunud mitte teise inimesse -
armunud endasse ja maailma ja elusse ja kõike ja olematusse.

Tühjusse ja tundmatusse, loomingusse, sügisesse ja tuulde.

Õhus on armastust.

See on kas mingi püsiv seisund, tingitud sellest, et mul on õnnestunud juba veidi pikemat aega elada ilma murede ja valedeta...

Või varakult alanud jõulutunne. See on mul alati varem ära.
Nii et soovin häid jõule juba ette!

...vahel polegi hingamisest rohkemat vaja...

Öö on hommikust ilusam

Ma võiksin palju rääkida kurbusest. Või ükskõiksusest. Või sellest, kuidas enda peegelduvates silmades näed vaid külma tühjust.

Ja võiksin rääkida hommikutest, mis luupainajalikult piinavad.
Või taovad rütmist välja. Või näitavad asju kaetatud värvides.

Ma ju võiksin rääkida õhtutest, koitudest, hämarikest, vahepealsetest uduhullustest. Unustatud mälestustest, ärakaotatud päevadest, lõikavatest piiridest, ühtesulanud piiridest.

Jäädagi rääkima mõtetest, mis jooksevad finišisse jõudmata, tunnetest, mille avastad alles unenäos näidatava tõe kaudu.

Kujutluspiltidest, mida on tõeliselt võimalik näha vaid korra.

Rääkida pimedusest, särasilmatähtedest. Hundiulgudest ja kuusõõridest, igatsustest ja unistustest, peos sulanud esimesest lumest või viimasest lendulaskmisest. Kriipivatest südametuksetest või hästivarjatud pattudest.

Rääkida öödest, mis panevad sellest kõigest rääkima.

Ma ei räägi.

Mõned lood väljaütlemist ei vaja. Mõned lood jäädvustavad end ise.

Igaühele omamoodi ja ometi kõikidele sellesama võimuga.
Võimuga, mis jääbki
kaasas käima.

"Keep on lovin' what is true and the world will come to you,
you can find it in yourself!"






...hea on olla :)...

http://www.youtube.com/watch?v=SPUJIbXN0WY

Ääremärkused - Stepihunt

Hermann Hesse "Stepihunt" (Kupar, 1993)

Inimeseks saamise risk ja hingede paljusus. Ei pane üldse imestama, et see raamat nõnda paljusid kõnetab.

I'm only happy when it rains, I'm only happy when it's complicated...

(keegi on siin pliiatsiga kohti märkinud. neid, mida minagi märgiks - nii harva läheb kokku.
selline vana paber, higine ja hingega, raamatulõhnane unistus mälestusest. või oli see nüüd mälestus unistusest?)

Kuidas on nii, et kõik mõtted oleksid justkui ära mõeldud? Hakka või Platoni mõttemaailma uskuma. Nagu oleksidki seal alati olemas, noppimiseks õigeks hetkeks õigele inimesele nagu ladvaõunad. :)

(ja omakultuuri hingepaljusus tuleb meelde)

Ma tunnen, et irooniat minus jääb üha vähemaks. Kas ma seda tõesti tahtsin, kui oma uusaastalubaduse andsin?

Ootan'd, ühest küljest inimeseks saamine, teisalt aga "intensiivselt võib elada üksnes oma mina arvel."(lk 47)
Inimene kui minade paljusus? Ei ole konkreetset "mina" ja tõeliselt ei ela enne, kui oled avanud oma meeled kõikdele minadele, tervele maailmale, hingedele, mis on osake sinust, kuid neid enda "minaks", omandiks pidada pole õige?
See vangistabki, ahistab, loob tunde mittekuhugikuulumisest ja vabaduseihalusest. Kõiksus on vabadus?

Oled nii vana, kui vanana end tunned. Muudkui jookseb ringi, aga jalad valutavad. Valu tuleb mujalt, teistest meeltest ning ununeb elukire, surmakire, äkilise tundpuhangu palgel.

Mitte kellegi elu pole paradiis ja ometi pole lugeja tegelikkuses kunagi tegelastest targem. Võib vahel vaid nii tunduda. Ja võib tunduda ka vastupidi. Aga lõpuks oleneb kõik ikkagi ümbritsevast aegruumi taustast ja nägemusest iseendast.

Äriteenija on nii armas sõna. Ja kohutavalt kasule orienteeritud.

Hindamine ja arvustamine, esmamulje järgi otsustamine. Paika panemine isegi kõike teades on ikka täielik jama küll!

"Ptüi, kurat! Habemenuga!" :)

Ära arva endast liiga palju, ehk on igavik pelgalt üks sõna või seisund.

Tantsi-tantsi, keeruta-keeruta, ära ahju purusta-purusta!

Kas kõikidel loomataltsutajatel on päriselt ka suured vuntsid? :D

"Huumor on alati võllahuumor ja vajaduse korral õpitegi te seda võlla all."(lk 187)

/minu ääremärkused ja hetkeuited, paluks mitte liiga tõsiselt võtta!
Ja kui tsitaate tahate, siis lugege raamatut, on seda väärt. :)

Inspiratsiooni....kriis?

Kas on võimalik, et mul on liiga palju inspiratsiooni? Kõik tegelased muudkui kihavad sees nagu sipelgapesa. Aga mina tahan tarku raamatuid ka lugeda. Kõige jaoks aega?

Miks ma selle kirjutamisega ennast üldse vaevan, ausalt? No ei saa teisiti, ma võlgnen selle. Nii endale, nendele, kes lugeda tahavad kui ka tegelastele. Eelkõige tegelastele.

Ja ma tahan sellele laulule videot teha!




Praegu on tunne, et ma suudan ja jõuan kõike. Päriselt.

ohjahh.
ja nüüd magama!

/jah, ma endiselt elan öö-päeva äravahetuses!

Procrastinating!

Hmm, jätkan seda veel... :))