Hermann Hesse "Stepihunt" (Kupar, 1993)
Inimeseks saamise risk ja hingede paljusus. Ei pane üldse imestama, et see raamat nõnda paljusid kõnetab.
I'm only happy when it rains, I'm only happy when it's complicated...
(keegi on siin pliiatsiga kohti märkinud. neid, mida minagi märgiks - nii harva läheb kokku.
selline vana paber, higine ja hingega, raamatulõhnane unistus mälestusest. või oli see nüüd mälestus unistusest?)
Kuidas on nii, et kõik mõtted oleksid justkui ära mõeldud? Hakka või Platoni mõttemaailma uskuma. Nagu oleksidki seal alati olemas, noppimiseks õigeks hetkeks õigele inimesele nagu ladvaõunad. :)
(ja omakultuuri hingepaljusus tuleb meelde)
Ma tunnen, et irooniat minus jääb üha vähemaks. Kas ma seda tõesti tahtsin, kui oma uusaastalubaduse andsin?
Ootan'd, ühest küljest inimeseks saamine, teisalt aga "intensiivselt võib elada üksnes oma mina arvel."(lk 47)
Inimene kui minade paljusus? Ei ole konkreetset "mina" ja tõeliselt ei ela enne, kui oled avanud oma meeled kõikdele minadele, tervele maailmale, hingedele, mis on osake sinust, kuid neid enda "minaks", omandiks pidada pole õige?
See vangistabki, ahistab, loob tunde mittekuhugikuulumisest ja vabaduseihalusest. Kõiksus on vabadus?
Oled nii vana, kui vanana end tunned. Muudkui jookseb ringi, aga jalad valutavad. Valu tuleb mujalt, teistest meeltest ning ununeb elukire, surmakire, äkilise tundpuhangu palgel.
Mitte kellegi elu pole paradiis ja ometi pole lugeja tegelikkuses kunagi tegelastest targem. Võib vahel vaid nii tunduda. Ja võib tunduda ka vastupidi. Aga lõpuks oleneb kõik ikkagi ümbritsevast aegruumi taustast ja nägemusest iseendast.
Äriteenija on nii armas sõna. Ja kohutavalt kasule orienteeritud.
Hindamine ja arvustamine, esmamulje järgi otsustamine. Paika panemine isegi kõike teades on ikka täielik jama küll!
"Ptüi, kurat! Habemenuga!" :)
Ära arva endast liiga palju, ehk on igavik pelgalt üks sõna või seisund.
Tantsi-tantsi, keeruta-keeruta, ära ahju purusta-purusta!
Kas kõikidel loomataltsutajatel on päriselt ka suured vuntsid? :D
"Huumor on alati võllahuumor ja vajaduse korral õpitegi te seda võlla all."(lk 187)
/minu ääremärkused ja hetkeuited, paluks mitte liiga tõsiselt võtta!
Ja kui tsitaate tahate, siis lugege raamatut, on seda väärt. :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar