Vardjate maja oli vaikne. Mingi pinev
eelaimdus oli kõiki vallanud. Artes keerutas hajameelselt metallpalli enda
sõrmede vahel. Midagi oli valesti, kuid mis ometi? Ta ei olnud päris kindlalt
ainus, kes seda tajus, ka teised vardjad olid pingesse tõmbunud. Ehk mitte
niipalju, kuid siiski piisavalt, et Artesi halvava eelaimduse tähtsust
suurendada. Ja ometi tundus kõik olevat korras – kedagi polnud puudu, kõik olid
täpselt seal, kus nad sel kellaajal olema pidid. Kes endale avanenud
dimensiooni piirialadel ringkäiku tegemas, kes puhkamas, mõtisklemas või ennast
lõbustamas. Sillest polnud näha olnud, ilmselt tekitas viimane haarang talle
väikeseid probleeme. Artes ei uskunud, et naine oleks võinud spioneerimisega
vahele jääda – Musta Mamba Ordu liikmed ei jäänud kunagi vahele. Ja kui jäid,
siis nõnda, et ei saanud kedagi reeta. Mees lootis, et see variant polnud õige.
Ta keerutas veel kuulikest ja silmitses selle läikivalt pinnalt peegelduvat
tema enda silmi. Rohelist nendes ei välkunud. Välkuvalt rohelisi silmi nägi ta
viimati kuna? Kaua aega sellest juba möödunud oli? Viis aastat või rohkem?
Aastad olid sassi läinud, tal oli meeles ainult päev. Suve viimane päev,
septembri lõpp. Ja ilmselt ei näegi ta enam seda sähvatavat rohelist sinistes
silmades. Üks teine vardja ühes teises maailmas.
Korraga lõid maja kõik ukseläved plärisema. Nende hulgas oli reetur!