Vardjate maja oli vaikne. Mingi pinev
eelaimdus oli kõiki vallanud. Artes keerutas hajameelselt metallpalli enda
sõrmede vahel. Midagi oli valesti, kuid mis ometi? Ta ei olnud päris kindlalt
ainus, kes seda tajus, ka teised vardjad olid pingesse tõmbunud. Ehk mitte
niipalju, kuid siiski piisavalt, et Artesi halvava eelaimduse tähtsust
suurendada. Ja ometi tundus kõik olevat korras – kedagi polnud puudu, kõik olid
täpselt seal, kus nad sel kellaajal olema pidid. Kes endale avanenud
dimensiooni piirialadel ringkäiku tegemas, kes puhkamas, mõtisklemas või ennast
lõbustamas. Sillest polnud näha olnud, ilmselt tekitas viimane haarang talle
väikeseid probleeme. Artes ei uskunud, et naine oleks võinud spioneerimisega
vahele jääda – Musta Mamba Ordu liikmed ei jäänud kunagi vahele. Ja kui jäid,
siis nõnda, et ei saanud kedagi reeta. Mees lootis, et see variant polnud õige.
Ta keerutas veel kuulikest ja silmitses selle läikivalt pinnalt peegelduvat
tema enda silmi. Rohelist nendes ei välkunud. Välkuvalt rohelisi silmi nägi ta
viimati kuna? Kaua aega sellest juba möödunud oli? Viis aastat või rohkem?
Aastad olid sassi läinud, tal oli meeles ainult päev. Suve viimane päev,
septembri lõpp. Ja ilmselt ei näegi ta enam seda sähvatavat rohelist sinistes
silmades. Üks teine vardja ühes teises maailmas.
Korraga lõid maja kõik ukseläved plärisema. Nende hulgas oli reetur!
Artes kargas kohe püsti ning jooksis pearuumi, kus põrkas kokku Kareliga.„Mis toimub? Kes ja kuidas?“ päris ta
viimaselt.
Karel vangutas pead, tõmbas raskelt hinge ja
kloppis oma südant – ta oli väga kiirelt jooksnud ning ilmselt oli just tema
see, kes oli häiret andnud.
„Kellad! Ükski kell ei tööta!“
Artes vandus ja kontrollis kohe enda oma.
Selle maailma aeg oli õige, kuid ühegi teise dimensiooni seierid ei nihkunud,
häirenupp oli kadunud. Ta seisis sõnatult – kuidas ta ometi varem polnud midagi
sellist märganud? Oli ta tõesti nõnda enda mõtetesse süüviud, et unustas
kohustused?
„See juhtus vaid veidi aega tagasi,“ jätkas
Karel hingeldades ning jooksis edasi suurde ruumi teistelegi selgitust andma.
Ainult keegi omade seast võis sellega hakkama saada, keegi teine poleks
kellamehhanisme nõnda peensusteni tundnud, et petteks praeguse koha ja aja
osutid edasi liiguksid. Esimest korda polnud Artesil hea meel, et nende kellad
omavahel ühendatud olid. Ja siis talle meenus. Hallitus! Hallitus ja Elli ei
saanud märku anda. Tal polnud aega oodata ja midagi selgitada. Keda ta usaldas,
et kaasa võtta. Karel ja Tripsi, naine, kes juba korra varem oli ta elu
päästnud. Oli veel kedagi vaja? Artes kahtles, ta tahtis kõiki usaldada, kuid
ometi ilmnes, et on olemas keegi, kes seda ei vääri.
„Tripsi!“ ta nägi naist just uksest sisse
astuvat, ilmselt tuli ta oma piirialadelt.
„Mis? Mis juhtunud on?“ päris punaste lokkide
ja sügavalt tumeda nahatooniga naine, „ma kuulsin häiret ja?“
„Me peame minema, kellad on rikutud, aga mul
on vaja keegi üles leida. Kas sa kutsud Kareli? Ootan teid tagaukse juures,“
sõnas Artes väliselt rahulikuks jäädes.
„Jah, muidugi, aga …“
„Ma seletan hiljem, eks? Näeme,“ ja ta tormas
vaheplatvormi poole.
Ehk oli nendega kõik korras? Nad olid
turvalises kohas. Ja miks ta siis instinktiivselt tajus külma? Tajus, et midagi
on neetult valesti. Ikka veel. Ta jõudis välja ja tõmbas kopsudesse suure sõõmu
jahedat õhku. Silmi sulgedes ja südant avades ei näinud ta neid ikka. Oleks
pidanud. Kui ta teadis, kus nad on, siis oleks pidanud neid nägema. Järsku
kiskus miski tema kõrvalesta. Krätu. Nahkhiir kahistas oma tiibadega ja
naksutas paaniliselt keelt.
„Krätu, mida sa siin üksinda teed? Kuidas sa
välja said ja kus teised on?“
Krätu saputas tiibu ning kuristas oma juttu
edasi. Mõistmine jõudis Artesini – nad olid kusagil mujal, kuid nahkhiir oli
neid jälitanud ning teadis, kus täpsemalt.
„Saad sa meid sinna juhatad?“
Krätu noogutas innukalt, pilgutas kiirelt
silmi ning laperdas õhus ringi.
„Oota natuke, kaks inimest tulevad veel,“
nende sõnadega vilistas Artes Maduussi kohale. Ussiga sai ka sügaval lumel
liuelda ja liuelda kaugele.
Kannatamatult oodates märkas ta, et keerutas
ikka veel metallkuulikest peopesas. Ta torkas selle taskusse ning üritas oma
närviliste sõrmedega hoopis Krätut rahustavalt silitada.
Viimaks prantsatasid maapinnale ka Karel ja
Tripsi.
„Milles asi? Mis lahti on? Sa tead, kui me
kadunud oleme, nad arvavad, et meie …“
„Jaa, ma tean,“ ohkas Artes vastuseks, „kuid
Hallitus ja Elli on kadunud. Krätu näitab meile teed, nendega on midagi halba juhtunud.
Ma tunnen ainult külma ja pimedust.“
Suure kiirusega olid kõik end Maduussi
seadnud, kui Krätu selle ees lendama hakkas. Artes lülitas kõrgkiiruse sisse
ning nõnda kihutades väljusid nad Samarri linnast lumeväljadele.
Krätu jäi paigale veidi maad jäälinnusest
eemal.
„Kummaline,“ sõnas Tripsi, „Poolkeel ei
armasta ju külma.“
„Ja ometi on nad siin ja arvan, et ka tema.
Peame nad leidma. Kellelgi on plaani? Sellist, mis ei oleks käigupealt
väljamõeldav?“
Artes heitis oma kaaslastele pilgu. Nad ei saanud
loota ainult heale õnnele, kuid tundus, et just nõnda kippusid sündmused
arenema.
„Neid ei ole siin palju,“ kõlas Kareli kõhklev
hääl, „kõige rohkem viisteist. Kui Hallitus siin on, siis on ilmselt ka
Poolkeel. Aga ta ei tuleks nõnda kaugele kogu oma salkkonnaga. Sillesi sõnul
kaasab ta vaid peotäie inimesi oma plaanidesse. Mõned neist on valvepostidel,
osad koos temaga ja ülejäänud nii-öelda vahetsoonis – valvurite ja tema vahel.“
„Ja kus võivad olla Elli ja Hallitus? Me ei
tea selle hoonestiku plaane ja Sillesi nad ilmselgelt kaasanud ei ole.“
„Eeldades, et Elli ja Hallitus on koos…“
„Tss!“ katkestas Tripsi Kareli sõnad. Majast
väljus grupp inimesi, Poolkeel nende hulgas.
Teisi hoiatamata ja iseendalegi üllatuseks
Artes väljus ning kõndis otse inimeste grupi poole. Ta isegi ei mõistnud, mis
tal hakkas. Tal oli ju plaanis olla üliettevaatlik! Kuid tegevuse arenedes
kaovad plaanid ja ettevaatlikkus ilmutab end vaid unes. See omas liiga suurt
tähtsust.
„Tere, Poolkeel!“ hõikas ta kaugusest, ise
taskus metallkuulikest pigistades. Ta oli kindel, et Karel ja Tripsi pääsevad
samal ajal sisse.
Kõnetatu pööras end inimgrupist eemale,
naeratas valgeid hambaid paljastades ja silitas oma pooleldi kiilanevat pead.
„Ja mida saan ma teha meie kaitsva vardja
heaks?“ laiutas ta silmade pilkudes käsi.
„Jah, kaitsen ma tõesti. Kuigi mitte sind,“
sõnas Artes tõsiselt.
„Kas ma tunnen sind? Oota, las ma meenutan!“
tõstis Poolkeel peopesa Artesi suunas. Teda ümbritsev grupp oli pinges ning
Artes oli kindel, et igaüks neist pigistas peos mõnd ülitäpset ja efektiivset
relva. Ta naeratas ja sõnas:
„Ehk tõesti. Tunned mind ehk mõne oma
vallutusplaaniga seoses?“
„Neid on liiga palju, et järge pidada,“
naeratas Poolkeel taaskord, „Artes. Muidugi, sina oled mu väljavalitud dimensiooni
vardja.“
Artes ei näidanud oma üllatust välja, vähemalt
üritas seda mitte teha.
„Muidugi, seal ei olnud tegelikult midagi
valida, sa tead ju ise ka, eks ole?“ sisistas Poolkeel nüüd eriliselt süngelt
ja sügavalt, tema hääl kurises läbi kõri liikudes.
„Kuigi see kõik kõlab vägagi intrigeerivalt,“
otsis Artes sõnu, „ei tulnud ma mitte seda sinuga arutama.“
„Teiega! Kas seda on nii palju palutud?“
laiutas Poolkeel oma kaaskonna poole pöördudes käsi, „kõik paistavad täna
omavat õigust mind sinatada. See ei meeldi mulle,“ sõnas ta seejärel lihtsalt
ja tagasi Artesi poole pöördudes.
Artes noppis tema sõnadest välja kõik ja
tänas.
„Ma vabandan. On siis veel keegi sellise
sündsusetusega hakkama saanud?“ üritas ta juttu õiges suunas veeretada.
„Ma võin sulle ju samahästi ka ütelda. Jah,
tõesti. Oli üks. Enam ei ole,“ lisas ta peale väikest pausi ja itsitas
lapselikult, „või peaksin ma ütlema: varsti enam ei ole? Oh, see on kõigest aja
küsimus. Ja sõjardite.“
Artes võpatas silmnähtavalt ning tundis,
kuidas külmalaine ta pea kohal kokku lõi. Ainult pimedus ja tulivee teravus
tungis sellest läbi. Sõjardid sõid pehmeks külmunud inimesi. Pehmeks külmunud,
kui vastuoluline see oli?
„Nooh, võttis sõnatuks? Mu kallis Artes, nende
heaks ei saa enam midagi teha!“ kelmikas sära Poolkeele silmades kõrvetas
Artesi meeltesse.
„Nii, mina ja Prekle lahkume nüüd. Teie aga,
tegelege meie uute külalistega!“ hüüdis mees ülejäänud seltskonnale ja lipsas
Liuglejassse. Artes vaatas ähmastunud pilguga, kuidas nad kadusid. Seejärel koondus
tema tähelepanu allesjäänud vaenlastele. Kokku oli neid üksteist, kõige
tähelepanuväärsem ja ilmselt ka tähtsaim oli Rullo. Karel ja Tripsi olid Artesi
juurde ilmunud. Ta polnud märganud, millal nad seda tegid. Ta märkas viimasel
ajal üldse väga vähe, liiga vähe. Sõrmed puudutasid taas metallkuulikest ning
sõnad lendasid iseenesest huulilt: „Ma saan neid kinni pidada, leidke nad üles.
Peidik jää all. Loodetavasti pole sõjardid veel passimas.“
Nende sõnadega tõstis ta oma rusikasse
pigistatud käe, ka vastased haarasid relvad, kuid Artesi sõrmed olid kiiremad.
Kuulike lendas vaenlaste sekka, nende relvi magnetina enda külge tõmmates. Nüüd
olid relvadeks veel ainult puust ammud ja nuiad. Neid aga kõikidel polnud.
Relvitud pagesid minema joostes, kuid neli neist, eesotsas Rulloga jäid
paigale. Artes haaras oma mõõga, Karel ja Tripsi olid juba segaduse käigus
jäälossi kiirustanud.
„Nad on kuskil siin all!“ hüüdis Karel
Tripsile.
„Hallitus! Elli! Kas te kuulete? Mul on raske
tunne, selle kõige pärast.“
„Oota, mõtleme korraks. See peab asuma kuskil
peidetud käigus, auke alati varjatakse nõnda. Kõnnime seina ääri mööda. Kahju,
et meil sulatit kaasas pole.“
Krätu tiirutas nende ümber, kuid ka tema ei
osanud kuskile suunas pöörata. Ilmselt takistas kopsutungiv külm tema meelte
täielikku kasutust.
„Seinad, seinad, need kõik on ju jääst! Ja
haprad ja kõvad ja … Mida me teeme? Nii ei suuda me käiku leida,“ päris Tripsi
veidi aja pärast.
„Vaatame vastasseinu. Baasis on neil uksed
vastasseintes, või peaaegu. Kus puudub uks?“
Tripsi jooksis nüüd juba hooga edasi. Uks-uks,
uks-uks, uks-käik, uks-sein. Sein ei andnud pressides järele ega paistnud ka
mingit märki sellest, et kuskil võiks mõni varjatud avaus olla. Naine tagurdas
end libisemisse vajudes ning vaatas valgustamata käigu poole.
„Karel, siin on kummaline käik!“ hüüdis ta
mehele läbi kõliseva külma tühjuse, kuid tema hääl vaid kaikus jäistelt
seintelt vastu. Käsi ette sirutades sisenes ta külmetavasse käiku. Kuidas
Poolkeel siin ometi olla sai? Ta vihkas ju külma, ainus asi, mis kõikidele
täiesti avalikult teada oli. Tripsi tiris taskust välja oma noa.
Magnetenergiaga laetud nuga hõõgus ja lõikas läbi pimeduse valgusviirge. See
oli umbkäik. Võimalik, et ta oli õigel teel
„Karel!“ hüüdis ta veel eriliselt lootmata, et
mees teda kuulda võiks. Ta suunas tera valgust enda ümber, jäistele seintele ja
lõpuks jalgealusele. Jää sähvis ja peegeldas igat väiksemat valgusvirveid,
peegeldas peegelduse peegeldust ning kummaliselt aeglaselt täitus kogu ruum
jäise valgusega. Tume ja kurjakuulutav oli see valgus, kuid aitas siiski Tripsi
nägemisele kaasa. Põrand tundus ühe koha peal silmatorkavalt krobelisena. Naine
põlvitas juba veidi lõdisedes maha ning libistas oma tundlike sõrmeotstega üle
ärakraabitud pinna, ta surus kõrva vastu jääst põrandat ning hüüdis:
„Hallitus! Elli! Vastake!“
Jälle kaikus tema hääl seintelt edasi-tagasi
põrkudes ühelt jääkumeruselt teisele. Korraks tundus talle, et väljuv hingeõhk
tuli sisse tagasi, tema sisemust kriipides ja külmutades. Siis raputas ta pead,
neid mõtteid minema visates ja koputas vastu põrandat. Hetkeks tundus, et keegi
koputas vastu, kuid ka see võis olla kaja. Ta ajas noatera krobelise pinna
vastu, torkis seda ettevaatlikult. Viimkas tundis ta vastas mingit vahet, ajas
tera sellele laiemalt alla ja vajutas noapeale. Luuk kerkis aeglaselt. Kiirelt
pistis ta noa hammaste vahele ning kangutas sõrmeotstega edasi. Viimaks luuk
avanes ja Tripsi suunas noa helgi varjatud jääkambrisse. Nad olidki seal!
„Hallitus! Elli!“ hüüdis ta veelkord meeleheitlikult,
kuid vastust ei tulnud. Kumbki ei liigutanud end, üksteise vastu liibudes,
tulivee plasku käeulatuses.
Tripsi otsis nüüd moodust alla saamiseks, kuid
mingeis astmeid või redelit polnud märgata. Tal oli küll puusa peale seotud
nöör, ent kuhu see küll kinnitada? Neile oli vaja alla järgi minna, ise nad
üles ei saanud. Viimaks naine ohkas ja midagi muud välja mõtlemata torkas oma
noa põrandasse, kontrollis, kas selle tera oli ikka tugevalt kinni ning
kinnitas ühe köieotsa noa külge ja laskus ettevaatlikult alla. Kui tera murdub
või jää lõheneb …
Aga midagi muud polnud võimalik teha ning jäi
üle vaid loota, et kui peaks juhtuma halvim, siis leiab Karel nad õigel hetkel
üles.
Vaikselt ja tasapisi, tera paigast nihutamata
laskus ta alla.
Mõlemad kehad olid jäised, kuid hing oli veel
tuliveega sisse jäänud. Kumbki ei reageerinud. Ta otsustas kõigepealt Elliga
üles minna. Kui nuga ja jää vaid vastu peaksid! Hinge kinni pidades andis ta
jalgadega hoogu. Köis kõhistas kahtlaselt, kuid ei andnud veel järele. Nii,
natukene veel, ainult natukene! Ning viimaks jõudis ta koos tüdrukuga taas
umbkäiku. Ta asetas Elli käigu ava kõrvale, kontrollis nuga ja libistas ennast
taas alla. Hallitus oli raskem, kuid Tripsil oli jõudu küllalt, et neid
mõlemaid üles vinnata. Kuhu see pagana Karel ometi kadus? Ja Krätu jäi ju ka
temaga, muid oleks saanud nahkhiire otsingutele saata.
Jalgu vastu seina surudes tundis Tripsi,
kuidas nuga kergelt jõnksatas. Tera ei saanud murduda, see oli liiga kindel,
seda ta teadis. Paigast võis aga nihkuda. Ehk jäi siiski püsima? Ta pidi
riskima ning edasi liikuma, põrandani ei jäänud enam palju maad.
Sihvkat-sahkat, nagu saega liikus nuga jääst läbi. Tripsi keha läbis jõnksatus,
ta sirutas käed serva poole, kuid küüned ei jõudnud veel sellest kinni haarata.
Silmi sulgedes lükkas ta jalgadega veel korra, tugevamalt kui enne. Mõlemad
kerkisid kõvasti edasi, siis aga hakkas ka nuga aegamisi järele andma. Kolm
jõnksatust järjest läbis Tripsit, ta hammustas huultesse, sirutas käed ja
tundis sõrmede vastas servajääd. Hallitus oli tema külge seotud, nad pidid
koos, kohe jõudma kindlale pinnasele.
Nüüd hoidis ta kramplikult jäärinnatisest
kinni ning andis viimast korda, jalgu libedale seinale toetudes, hoogu. Nuga
lendas alla, kuid Tripsil õnnestus neid mõlemaid põrandale vinnata. Seal
tegutses ta kiirelt. Nuga jäigi kadunuks. Ta tõstis Hallituse ruumist välja,
valgema ja soojema kätte, kuhu ta Elligi oli viinud.
„Karel!“ üritas ta veelkord endale mehe
tähelepanu saada, „Karel!“
Seejärel pööras ta tähelepanu Ellile ja
Hallitusele, hõõrus neid ja surus oma paunast võetud eluvee pudelit neile
huultele. Viimaks hakkasid mõlemad elumärke ilmutama, esimesena Elli, kes
kohutavast külmast varem välja oli saanud.
Seejärel võpatas ka Hallitus, ise vaikselt
pomisedes: „Külm … Hinge neelas alla, külm,“ ja avas silmad.
„Tulge, me peame siit ruttu välja saama! Ma
jõudsin veel viimasel hetkel teieni, aga siin on ikka veel liialt külm.
Liigutage! Üritage oma jalgu liigutada, ma toetan!“
Nõnda kolmekesi liikusid nad aeglaselt edasi.
Relvituna, kuid ometi elusana. Keset halli edasi liigeldes tuli neile vastu
Karel. Kes samuti toetas Hallitust ühel ja Ellit teisel käel. Kareli ja Tripsi
pilgud kohtusid ning samal hetkel olid Hallitus ja Elli kadunud.
„Neetud,“ sõnas Karel
„Vähemalt oleme meie päris, eks?“
Olid, nemad olid. Kuid Krätut polnud ja
Hallitus ning Elli olid jälle kadunud.
x
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar