Võti 18.dimensiooni: 8. Kell

Vardjate maja oli vaikne. Mingi pinev eelaimdus oli kõiki vallanud. Artes keerutas hajameelselt metallpalli enda sõrmede vahel. Midagi oli valesti, kuid mis ometi? Ta ei olnud päris kindlalt ainus, kes seda tajus, ka teised vardjad olid pingesse tõmbunud. Ehk mitte niipalju, kuid siiski piisavalt, et Artesi halvava eelaimduse tähtsust suurendada. Ja ometi tundus kõik olevat korras – kedagi polnud puudu, kõik olid täpselt seal, kus nad sel kellaajal olema pidid. Kes endale avanenud dimensiooni piirialadel ringkäiku tegemas, kes puhkamas, mõtisklemas või ennast lõbustamas. Sillest polnud näha olnud, ilmselt tekitas viimane haarang talle väikeseid probleeme. Artes ei uskunud, et naine oleks võinud spioneerimisega vahele jääda – Musta Mamba Ordu liikmed ei jäänud kunagi vahele. Ja kui jäid, siis nõnda, et ei saanud kedagi reeta. Mees lootis, et see variant polnud õige. Ta keerutas veel kuulikest ja silmitses selle läikivalt pinnalt peegelduvat tema enda silmi. Rohelist nendes ei välkunud. Välkuvalt rohelisi silmi nägi ta viimati kuna? Kaua aega sellest juba möödunud oli? Viis aastat või rohkem? Aastad olid sassi läinud, tal oli meeles ainult päev. Suve viimane päev, septembri lõpp. Ja ilmselt ei näegi ta enam seda sähvatavat rohelist sinistes silmades. Üks teine vardja ühes teises maailmas.

Korraga lõid maja kõik ukseläved plärisema. Nende hulgas oli reetur!

Võti 18. dimensiooni: 7. Poolkeel

Poolkeel mälus parasjagu haruldast tubakat, kui kuulis, et jäämäkke on tulnud sisenejad. Tema keskelt kiilanev pea jõnksatas end kohe üles ning silmad jälgisid teraselt halli sissepääsu. Talle ei meeldinud jää sees olla, ta vajas, igatses soojust. Kuid hetkel oli tähtis see, mida Hallituse ja tolle sõbraga peale hakata. Ta oli poissi juba kaua taga otsinud, juba jupp aega tagasi oli ta täiesti veendunud, et just Hallitus oli see inimene, kelle ta leidma pidi. See inimene, kes võis kõik ära rikkuda.

Võti 18. dimensiooni: 6. Panipaik

Nad olid jõudnud ühe kõrgema pilveläbija mademele. Artes tegi sellele tiiru peale, katsus esiukse kõrval seina, nii, et tema käsi läbis seda ja trummeldas midagi, mis jäi tema näppu. Selle peale kostus kerge kriiksatus. Artes liikus teisele poole maja ning viipas Hallitusele ja Ellile, et need järgneksid. Krätu juba tiirles tema pea ümber. Ehitise külje peal oli avanenud kahe ruutmeetri suurune maapinnal asetsev auk.

„Kas me peame siit läbi roomama?“ küsis Hallitus, vastust õieti ootamata.

Võti 18. dimensiooni: 5. Dimensioonid

„No tore on!“ hüüatas Elli voodile prantsatades tüdimuse ja pettumusega, „meilt pinnisid nad kõik välja ja ise, nagu näha, ei soovi mitte midagi valgustada. Egoism. Omakasupüüdlikkus. Ja kõik need teised vastikud sõnad.“

„Rahune maha. Esiteks ei pinninud meilt keegi midagi välja, sa ise olid nõnda lahke ja alustasid oma jutujärjega. Oleksid võinud piirduda vaid üldisega, aga ei, kus sa sellega!“

„Mida? Kas nüüd olen mina süüdi selles, et sina ikka veel teadmatuses elad? No tõesti,“ ta haaras oma voodilt padja ning viskas Hallitust sellega üpris valusasti. Poiss sai nööbikohaga vastu kõrvu.

„Kas ma seda ütlesin või? Sa oled ärritunud ja näed praegu igas asjas koletisi. Ja eelkõige oled sa väsinud,“ lisas Hallitus veidi leebemalt.

Elli turritas huuli ning viskas ennast pikali.

„Ma olen tõesti väsinud. Aga ikkagi, see ei anna mulle asu. Kuidagi halb maik on kogu sellel vardjate klannil juures. Ma mõtlen, et nad tunduvad ju jube kenad ja kõik, aga nad on ikka vist väga ettevaatlikud. Kontrollivad, mida kellele räägivad ja mida teevad. Täiuslikkusele pühendunud. Mulle ei meeldi täiuslikud inimesed.“

„Kellelegi ei meeldi. Ja ma ei usu, et nad oleksid nii täiuslikud. Esiteks oleme neist vaid kahega kõnelnud ja teiseks oli näha, et nad sattusid hetkelisse kimbatusse. Täiuslike inimestega seda ei juhtu, nad ei ole ju masinad.“

Võti 18. dimensiooni: 4. Vardjad

„Me oleme kohal,“ ütles Elli äkitsi lakooniliselt ning seisatas ootamatult. Hallitus vaatas ringi. Nad seisid tühja koha ees, lihtsalt augus majade vahel.

„Kas see võib olla …“ pobises Elli omaette ning uuris paberile kirjutatud aadressi ja tõstis taas pilgu tühjuse suunas.

Siis sähvatas valgus ning sillerduse helk liikus läbi õhu.

„See on varjatud!“ hüüatas Elli erutatult.

„Kena küll, aga kuidas me siis sisse saame?“ päris Hallitus mõrult. Tema tuju üha langes, „või oota, ma kuskilt lugesin selle kohta. See polegi valguspeegeldist nii väga erinev. Me peame lihtsalt leidma ukse, seda ette kujutama. Peab kasutama oma fantaasiat!“

Elli vaatas teda arusaamatuses: „Mismoodi me saame olla kindlad, et õigesse kohta läheme?“

„Peame lihtsalt katsetama, kas pole mitte nii?“

Hallitus tundis, kuidas ta põlema hakkab. Suletud silme sisse kerkis hoone, mis oli teistest täiesti erinev. See oli tasapinnaline, madal ja kõrge üheaegselt – korruste vahel oleks justkui ainult õhk olnud. Ta avas silmad ning nägi sama kujutlust ka ilmsi. Elli vaatas endiselt arusaamatuses ringi, mitte midagi märkamata.

„Sa pead ette kujutama! Ava oma süda ja lihtsalt, ma ei tea, vaata.“

Võti 18.dimensiooni: 3. Linn

Kohe hakkas kehal soojem. Linna ümbritses helendav halo – see ulatus taevas kõrgele ja ning juba teel sammudes võis tunda selle mõju. Kummituslikku soojust ja valgust. Terve maa oli kaetud taoliste kuppellinnadega, linnast väljas elasid vaid mõned üksikud hulljulged inimesed. Inimesed, kes nautisid pika kasukaga külmas lumes sumpamist.

Kuid linnas oli soe ning valge ning linn pulbitses elust. Kuigi väljas lasuva pimeduse rusu oli siiagi jõudnud, siis sellegipoolest olid inimesed lustlikud ning üritasid elust võtta viimast. Nii hingelises kui füüsilises tähenduses. Enamike jaoks oli linn pideva ööelu sünonüüm, kuid leidus ka neid, kes peale töödki ei suutnud end vabaks lasta. Nagu ikka ja tavaliselt.

Hallitus silmas kõigepealt, ega nende riietus teiste seast liialt silma ei torkaks, kuid selle pärast polnud neil tarvis muretseda. Igal tänavanurgal võis märgata mõnd noortekampa, kelle seas oli pigem reegliks see, et kõik üritasid üksteisega karjuvalt vastuolulist riietust kanda. Nõnda sobisid Elli ja Hallitus oma paksude jaheda jaoks mõeldud rõivastega miljöösse just täpselt nii, nagu vaja: märkamatult.

Krätu peitis ennast valguse ja ülerahvastatuse eest Hallituse jaki hõlma alla. Poiss silitas teda kergelt läbi riide ning vaatas küsivalt Elli poole. Kumbki neist ei teadnud, mida järgmisena ette võtta või kus suunas minna.

Viimaks sulges Elli silmad ning pahvatas suure kiirusega välja: „Mevõimemuemajuurestläbiastuda.“

Võti 18.dimensiooni: 2. Meduus

Kuid Elli ja Hallitus olid jõudnud juba katusele.

„Mida me piloodiga teeme?!“ hüüdis Elli jooksu pealt Hallitusele.

„Saame temast lahti! Mul on plaan!“

„Ja mis see siis oleks?“

„Käigupealt mõtlen!“

Ning Hallitus keeras viimaks paremale ning nende silmadele avanes vaatepilt hõljuvast poolläbipaistvast meduusist, mille kombitsad võbelesid katuse vabal platsil. Lennumasin oli seisvas olekus, piloot vaatas parasjagu katuse rinnatiselt alla ning tema pea kohalt tõusis suitsu. Üks vähestest veel suitsutegevatest inimestest. Siis pööras ta oma pead ning märkas võõraid inimesi oma hõljuksõidukile peale ronimas. Ta viskas koni maha, surus sellele Meduusi poole joostes peale ning vehkis jooksu ajal kätega ning karjus midagi, millest ei Hallitus ega Elli hästi aru ei saanud. Elli vajutas punast stardinuppu ning lootis kogu hingest, et see Meduusi vähemalt õhku tõstab. Krätu lendas viimasel hetkel Meduusi suust sisse ning laskus Hallituse õlale. Tema silmad kiirgasid tarbitud verest ning kõrvad olid mõnutundest peadligi.

Meduusi kombitsad liigutasid end hõljuvasendis ning aeglaselt, kuid kindlalt tõusid nad õhku.

Võti 18. dimensiooni: 1. Hallitus

Hõõgniit tõmbus pingule ning süttis kirkalt põlema. Nahkhiir tõmbas oma punakad silmad seepeale pilukile, poiss silitas ta peadligi hoidvaid kõrvu. Ta teadis, et Krätu ei talu valgust, kuid praegusel hetkel ei olnud tal valikut. Kirja lugemisega oli kiire – oli ju niigi hilja peale jäänud. Seda muidugi teatavate ootamatute asjaolude tõttu.

Ta krabistas ümbriku teistpidi ning ajas küüne küünlavahase pitsati alla. Templil oli silma kuju. Selle lahti kiskunud, avas ümbriku. Tühi, midagi polnud näha. Ta raputas ümbrikut tagurpidi keerates. Välja vupsasid pisike helehõbedane võti ja rebitud paberitükk. Sellelt suutis ta välja lugeda vaid ühe sõna, või õigemini öeldes, arvu: 18. Keerutas paberi ringi, kuid muid juhtnööre kirjas ei olnud. Ja ta oli nii lootnud … Kindlasti oli võtmel mingisugune tähendus, kuid antud hetkel jäi see talle mõistatuseks.

„Krhh?“ tegi väike sõber küsivalt ning nihutas end poisi vasakule käele istuma, ise tema sõrme enda silmile sättides.

Võti 18. dimensiooni: Proloog

Päike sillerdas üle kartulipõllu õhtule vajudes. Ilm oli nõnda ilus, et väike tüdruk oli end kuuri taha lauavirna otsa upitanud ning kavatses nüüd päikeseloojangut vaadelda. Põlved kõverasse kurgu alla tõmmatult kallistas ta oma jalgu ning liigutas plätudel lebavaid varbaid. Tema erksalt liikuvad silmad kõmpisid koos päikesekiirtega üle terve nurme. Järsku lõi silmasinistes väratama roheline ning tüdruk istuski juba tikksirgelt, pilk suunatud kartulivagude poole.

Sinna oli talle märkamatult tekkinud midagi sillerdavat, sibelevat ja kummituslikult hõljuvat. Tüdruk jäi seda üksisilmi vaatama ja roheline värv tema silmades üha süvenes. Korraga ei suutnud ta enam paigal püsida ning kargas püsti. Trotsivast pilgust hoolimata reetis tema närvilisust huulte närimine. Endale aru andmata tõmbas ta järjest oma mõnede hammastega üle huulte ning mudis oma sõrmi. Esimese sammu tegi ta kõhklevalt, kuid siis kõndis juba otsusekindlamalt kummalise kiirguse suunas.

Helendav silm, sest just silm see oligi, pulseeris, suurenes ja vähenes pidevalt, oma lummusega tüdrukut enda ligi meelitades. Tüdruk tõttaski nüüd juba kiirelt kartulipõllu suunas. Tema plätud vetrusid ning platsatasid astudes vastu kandu. Viimaks oli ta jõudnud hiigelsilmale juba nõnda lähedale, et võis selle piirjooni selgelt aimata.

Tüdruk seisatas kõhklevalt, ainult tema silmad neelasid ahnelt tundmatut objekti. Aegamisi nihkus sillerdav silm ise talle lähemale. Paisus suuremaks ning kiirgas endast kõik vikerkaaretoonid välja. Seejärel vähenes taas ning jäi üleni hõbedaselt küütlema. Käis ere praksatus ja kummaline silm lõhustus laiali ning kadus.

Tüdruk seisis veel mõnda aega, kuid sammus siis viimaste loojangukiirte saatel kohani, kus hiigelpulseeriv silm haihtunud oli. Ta vaatas ainiti nüüd juba taas siniste silmadega maapinda, justkui midagi otsides.

Korraga välgatas tema silmis jälle roheline tuluke. Päike säratas maapinnalt vastu ning tüdruk kükitas ja korjas üles pisikese kahe hambaga hõbevõtme. Ta hoidis seda hetkeks oma sõrmede vahel ning peitis seejärel pükste salataskusse. Taevas õhetas roosalt. Hetkeks vaatas tüdruk veel tagasi ning lippas seejärel juba koduõuele.