Võti 18.dimensiooni: 2. Meduus

Kuid Elli ja Hallitus olid jõudnud juba katusele.

„Mida me piloodiga teeme?!“ hüüdis Elli jooksu pealt Hallitusele.

„Saame temast lahti! Mul on plaan!“

„Ja mis see siis oleks?“

„Käigupealt mõtlen!“

Ning Hallitus keeras viimaks paremale ning nende silmadele avanes vaatepilt hõljuvast poolläbipaistvast meduusist, mille kombitsad võbelesid katuse vabal platsil. Lennumasin oli seisvas olekus, piloot vaatas parasjagu katuse rinnatiselt alla ning tema pea kohalt tõusis suitsu. Üks vähestest veel suitsutegevatest inimestest. Siis pööras ta oma pead ning märkas võõraid inimesi oma hõljuksõidukile peale ronimas. Ta viskas koni maha, surus sellele Meduusi poole joostes peale ning vehkis jooksu ajal kätega ning karjus midagi, millest ei Hallitus ega Elli hästi aru ei saanud. Elli vajutas punast stardinuppu ning lootis kogu hingest, et see Meduusi vähemalt õhku tõstab. Krätu lendas viimasel hetkel Meduusi suust sisse ning laskus Hallituse õlale. Tema silmad kiirgasid tarbitud verest ning kõrvad olid mõnutundest peadligi.

Meduusi kombitsad liigutasid end hõljuvasendis ning aeglaselt, kuid kindlalt tõusid nad õhku.

„Mis nüüd?“ küsis Hallitus nii enda kui oma kahe kaaslase poole pöördudes. Sest kuigi Meduus oli õhus, ei liikunud see edasi. Ja juba oli katusele jõudmas kollane kiirgus ning tema selja taga teinegi vaenlane, endiselt karjuvast ja kätega vehkivast piloodist rääkimata. Nii Hallitus kui Elli rapsisid nüüd kõiki kange proovida, et lennumasin ükskord edasi liiguks. Rolla heitis juba oma lingust konksu Meduusi suunas, kui viimaks tabas Elli täppi kangiga, mille kohal oli kiri: Ära seda näpi! Ning alla joonistatud irvitav surnupealuu ja allkirjaks Teie suurejooneline kapten. Kang oli peidetud otse juhtpaneeli alla, muidu oleks Hallitus seda esimese asjana katsetanud.

Viimasel hetkel kihutas Meduus oma maabumispaigast minema – konks jäi veel selle külge ripnema, kuid enda õnnetuseks ei jõudnud Rolla sellest enam kinni haarata. Muidugi, Meduusi kiirusele poleks tema keha ilmselt vastu ka pidanud. Sest kuigi Meduus hõljus tõesti meduusi kombel – kombitsad südamerütmis üles-alla kerkimas ja vajumas, siis edasi jõudis see väga kiiresti. Nõnda, et ootamatult tuuleiili kätte sattudes tegi see kiire vasakpöörde ning Elli lendas pikali maha, Hallitus hoidis veel viimasel hetkel roolirattast kinni. Taas stabiilsemasse lennustaadiumi jõudes ronis Elli püsti ning rapsis oma riided sirgeks ja vaatas uudishimulikult ringi.

„Ma poleks iial arvanud, et Meduusi sees nii palju ruumi on! Siia mahuks veel vähemalt kaks inimest. Ja mina arvasin ikka, et peale juhi ei mahuta see pisike ümmargune uberik kedagi.“

„Väljast paistavad asjad ikka teistsugused, väiksemad,“ sõnas Hallitus talle hajameelselt.

Tüdruk turtsatas ning hakkas naerma – pingelangus mõjus talle alati nii.

„Ja mina mõtlesin, et see ikka vastupidi käis! Noh, et väljast paistavad asjad suuremad ja tähtsamad, kui nad tegelikult on. Et kangelastel tegelikult lihtsalt vedas või veel parem, nad varastasid ära teiste austustväärivad teod! Ja et universum ei olegi tegelikult piiritu – vastupidi, seda on mitmekordselt vähendatud. Selleks, et meie paistaks selle sees suurematena, kui tegelikult oleme! Või läksin ma nüüd omadega rappa?“ küsis ta kelmikalt Hallituse poole pöördudes.

Poiss vaatas tüdrukut veidi etteheitvalt, kuid ka tema silmis oli tuluke põlema süttinud. Selline oligi Elli! Elli, kellega ta kaks aastat tagasi nõnda juhuslikult kohtunud oli. Või siis mitte nii juhuslikult – kuidas võtta. Hallitus elas metsas väikeses onnis ning oli parasjagu endale lõunasöögiks toitu jahtimas. Metsas oli pime ning lumehärmatis oli maapinnal, sest valguskuppel oli kaugel. Mõnes mõttes see sobis Hallitusele ja eredas päevavalguses poleks ta oma elu osanud ettegi kujutada. Ta polnudki sellist elu näinud. Kuidas valguses küll tähti näha? See oli ju võimatu! Või mitte? Vanu legende oli säilinud, kuid ka nendes oli vihjeid tähtedele. Ja ometi oli siis valgust nii palju olnud! Ja mitte ainult elektri toel lendavat ja soojendavat valgust. Igatahes oli ta põõsa taga liikumist märgates sinna suunas koos oma jahinoaga hiilinud. Mauhti oli ta põõsaskükitajale peale sadanud ning noa kõrile surunud. Alles siis oli ta märganud, et ründab inimest. Ellil olid tol ajal samblarohelised juuksed. Oma silmi pilgutades oli ta Hallitusele otsa vaadanud ning sõnanud: „Hallitusekarva silmad! Kas sa eemaldad selle noa mu kõrilt või pean ma enda oma sulle rindu torkama?“ ning Hallitus oligi tundnud tera enda keha vastas paksust riidest läbi tungimas. Hiljem tuli küll välja, et see oli terav leht – Elli keeldus relvi kandmast.

„Et siis universum on tegelikult väike selleks, et meiegi suuremana näiksime? Kelle silmis?“ küsis Hallitus rohkem endalt kui tüdrukult. Elli kehitaski õlgu ning itsitas hammaste välkudes: „Kust mina tean? Äkki selleks, et must auk meid endasse ei julgeks imada!“

Nüüd tuli Elli rooliratta juurde ning haaras sellest kinni. Kohe muutus ta tõsiseks ja siiras lõbusus asendus asjaliku tooniga.

„Kuidas nad teadsid, et sa end seal peidad? Kas tema teadis, kus sa oled?“ küsis ta nüüd kahtlustavalt.

Hallitus raputas pead ning lisas: „Ja ma ei usuks, et tema selle taga on. Milleks? Ta on meid siiani ainult aidanud. Ja pealegi, ma olen kindel, et ta on hea inimene,“ sõnas ta Krätu pead silitades.

Elli vangutas ikkagi pead. Ta kahtles. Ja kuidas veel! Mitte kuidagi ei suutnud ta mõista, miks Hallitus usaldas täiesti võõrast inimest. Kedagi, kellest ta mitte midagi ei teadnud ja kelle nimestki polnud aimugi. Ainus juhtlõng tema identiteedini viis läbi silmakujulise pitseri.

„Ikkagi. Kas nad võisid kuidagi teisiti teada saada?“

Hallitus mõtles. Talle oli korra tundunud nagu oleks keegi teda jälitanud, aga Ellile sõnas lihtsalt: „Ei tea, praegu küll midagi pähe ei tule.“

Ta ei talunud mõtet, et ta ise oli vaenlase juhatanud enda ja Krätuni. Ja Ellini.

Elli vaikis ning pööras rooli paremale. Meduus võttis võpatades kiirust juurde ning sujuv jõnksumine üles-alla tekitas kiikumise tunde.

„Kuhu me minema peaksime?“ küsis ta nüüd jälle Hallitust kõnetades.

„Ma tahaks maale, aga … Sisetunne ütleb, et peaksime sihi võtma Samarri suunas.“

„Linna? Kõige möllu keskele? Muidugi, seal on palju inimesi ja nende hulka oleks lihtsam sulanduda. Aga maanduma peaksime lähemal: Meduus helendab ja keegi neist märkaks seda kindlasti.“

„Arvad siis, et see on hea mõte?“ tõstis Hallitus kõhklevalt kulmu.

„Parem kui miski muu. Pealegi oleme liialt õhukeselt riides, et maapakku peituda. Midagi mul nagunii pähe ei tule, nii et suund Samarri peale. Mis suunas see asub?“

„Oota, ma nägin siin kuskil teemärkide kaarti!“

Mõnda aega tuhlas Hallitus ilmselt piloodile kuuluvate paberite ja riiete hunnikus ning viimaks sattuski talle õige kaart pihku.

Mõlemad uurisid paralleelselt kaarti ning juhtpaneelil plinkivaid tulukesi. Ilma kaardita oleks olnud neist võimatu aru saada, kuid dešifreerides ilmnes, et need moodustasid midagi hieroglüüfide taolist ning need tähistasid omakorda erinevaid teetähiseid. Jälgimine oli nõnda süvenemist nõudev töö, et tükk aega sõitsid nad vaikides. Elli kaarti lugedes ning Hallitus Meduusi juhtides.

Õhusõiduk kergitas end kiirelt ning peagi olid linnatuled ähmaselt nähtavad.

„Me peame maanduma võimalikult kaugele, aga nii, et me päris ära ei eksiks.“

„Mhmh,“ nooguta Hallitus ning üritas rooli maanduma sundida.

„Ma ei oska seda alla saada! Kas paberites midagi selle kohta pole?“

Elli rapsis kiiruga läbi paberite, neid üht- ja teistpidi keerates, kuid Meduusi juhtimise joonist ta ei tuvastanud.

Selle asemel kükitas ta alla ning tõmbas taas hoiatava sildiga kangist, sedapuhku seda üles surudes. Tema aimdused osutusid õigeks – Meduus kaotas kiirelt kõrgust ja kiirust. Viimaks jäi see stabiilselt metsavälu kohale hõljuma.

„Me ei saa ju siin maanduda? Või kuidas?“

Kuid hallitus vajutas juba stop-nuppu ning õhusõiduk plartsatas puusid enda alla kõverasse painutades maapinnale.

Ettevaatlikult libistasid mõlemad end avanenud Meduusisuust tasapinnale, Krätu järel lennates.

„Ette ei või hoiatada, kui sa selliseid manöövreid teed või? Kurat!“

Elli oli silmnähtavalt pahane. Tema juuksed olid elektrilaengu särinast püsti tõusnud ning riided laperdasid Meduusituules ringi.

„Ma ei saanud midagi muud teha! Oleks me ootama jäänud, poleks ma eluilmas julgenud seda nuppu jälle puutuda.“

Elli haaras ta õlast kinni ning koos liikusid nad kiirete, kuid siiski suhteliselt vaiksete sammudega otse edasi. Kõigepealt pidid nad metsast ja lumest välja saama. „Ma pole kunagi küsinud – kas Krätu näeb pimedas hästi?“

„Tundub nii. Valgust ta ju eriti ei kannata,“ vastas Hallitus silmi pingutades ning tajudes, kuidas Krätu just nende ees oma tiibadega laperdas.

Taaskordne vaikushetk muutus mõlema jaoks pingeliseks.

„Vaata, hägune valgus!“ hüüatas Elli viimaks kätt ette suunates. Nad kiirustasid edasi ning peagi olidki linna poole siugleval maanteel. Valgus aga tuli seisva auto tuledest. Mootor töötas, kuid kedagi sees istumas ei olnud. Ka ümbruskonnas ei paistnud kedagi ringi luusimas või tubakat närimas.

„Kas kasutame juhust?“ küsis Hallitus kõhklevalt, ent Elli raputas pead.

„See võib just meie peibutamiseks siin seista, tuled säramas. Läheme parem jala.“

Nõnda nad kõndisidki kahekesi peaaegu keset sõiduteed linna plinkivate tulukeste suunas.

„Miks mul nii palju lihaseid on?“ katkestas linnapiiril Elli vaikuse.

„Mis mõttes?“

„Mulle ei meeldi, et mul nii palju lihaseid on. Siis on rohkem valusaid kohti. Ma tunnen iga oma lihast, kuidas neid ometi nii palju saab olla? Poleks kunagi arvanud, et see pisitilluke seiklus mu lihastele nõnda võib mõjuda. Peab vist rohkem trenni tegema?“ muigas ta juba Hallituse poole pöördudes.

Piip! Piip! Piip! Kostus korraga nende seljatagant. Teepervele hüpates nägid nad veel mööda kihutanud sõiduki sabatulesid. Nüüd lisasid nad taas tempot ning linna jõudes leidsid end korraga valgussähvatuste maailmast.  

x