Võti 18. dimensiooni: 1. Hallitus

Hõõgniit tõmbus pingule ning süttis kirkalt põlema. Nahkhiir tõmbas oma punakad silmad seepeale pilukile, poiss silitas ta peadligi hoidvaid kõrvu. Ta teadis, et Krätu ei talu valgust, kuid praegusel hetkel ei olnud tal valikut. Kirja lugemisega oli kiire – oli ju niigi hilja peale jäänud. Seda muidugi teatavate ootamatute asjaolude tõttu.

Ta krabistas ümbriku teistpidi ning ajas küüne küünlavahase pitsati alla. Templil oli silma kuju. Selle lahti kiskunud, avas ümbriku. Tühi, midagi polnud näha. Ta raputas ümbrikut tagurpidi keerates. Välja vupsasid pisike helehõbedane võti ja rebitud paberitükk. Sellelt suutis ta välja lugeda vaid ühe sõna, või õigemini öeldes, arvu: 18. Keerutas paberi ringi, kuid muid juhtnööre kirjas ei olnud. Ja ta oli nii lootnud … Kindlasti oli võtmel mingisugune tähendus, kuid antud hetkel jäi see talle mõistatuseks.

„Krhh?“ tegi väike sõber küsivalt ning nihutas end poisi vasakule käele istuma, ise tema sõrme enda silmile sättides.

„Kohe, jah, kustutan tule ära,“ sosistas poiss talle vastuseks. Ta ei tahtnud liialt kõvasti rääkida. Olgugi, et nad olid keldris, tundus talle siiski, et keegi võib iga hetk neid otsima hakata. Maja uks oleks küll pidanud käima, kuid mine sa neid kahtlasi tegelasi tea. Pärast tulevad veel korstna kaudu. Ennemgi nähtud.

Ta veeretas võtit oma soojas pihus ning seejärel pani selle koos kirjakesega püksitaskusse. Ennast nii mugavalt kui võimalik toolidest laotud asemele sättides klõpsas ka tule surnuks. Krätu lendas kohe ülespoole ja sättis ennastki tukastama. Ta magas väga palju. Nahkhiirt lemmikuna pidades oli poisilgi teatav pimedusega harjunud nägemine tekkinud. Väike krabin ja juba Krätu tukkuski, pea alaspidi ning varbad laetala külge kleebitud.

Poiss vaatas otse enda ette, pimedusse, silmad pärani. Viimastel öödel ei olnud tal enam und – polnud ka ime. Aegamisi sulges ta silmad ning jäi unelema. Kui kaua täpselt ta nõnda oli lebanud, kui kummaline heli ta äratas, poiss ei teadnud. Igatahes oli veel kottpime. Heli kostus metallikraapimisena. Krätu lendas kohe tema juurde.

Poiss kobas tööpingil oleva haamri endale pihku ning jäi ootele. Krigisev krägin valjenes ja nüüd ta teadis, et see kostus otse keldriukse tagant. Vist lükati seda lahti. Haarates mõlema käega kindlalt oma relvast nihkus ta lähemale. Järsku täitus õhk tuttava hõnguga. Kustunud säraküünlad ja vaniljepuding.

„Ellesmera?“ kähistas poiss vaevalt oma häält kasutades.

„Mina! Miks sa sosistad?“ sosistas tüdruk talle vastu.

Poiss langetas viimaks vasara ning läitis taas üksiku elektripirni. Krätu puges selle peale solvunult teki alla peitu.

„Mis kirjas oli, Hallitus?“ küsis siseneja nüüd poisi poole pöördudes.

Elli kutsus teda juba ammu nõnda. Tegelikult oli poisi nimi Partsival. Sellest nimest ei pidanud ta üldse.

Hallitus tõmbas taskust lehe ja võtme. Elli võttis need kätte ning nuusutas kõigepealt põhjalikult üle.

„See on temalt, ei mingit kahtlust,“

Edasi tõstis ta võtme oma kõrva juurde ning raputas seda energiliselt. Poiss vaatas ahnelt, kas ta ka kuuleb midagi. Ellesmera ei olnud just päris tavaline tüdruk – tema meeled olid üliarenenud. Sel põhjusel lõhnas ta ka pidevalt säraküünalde ja vaniljepudingu järgi, mitte kunagi ei kasutanud ta aineid, millel puudus tajutavalt vänge lõhn. Hallitus mõtles alati, et kas teda ennast see ära ei tüüta? Lemmiklõhn küll, aga ikkagi … Tema jaoks ju ülitugev!

Elli võdistas õlgu ning kergitas oma vasakut kulmu:

„Põnev! Pole kunagi varem sellist heli kuulnud. Väga plekine, aga samas lummav. Kui ma paremini ei teaks, siis mõtleksin, et ebareaalne. Tõesti – ma ei ole varem midagi sellist kohanud!“

Hallitus võttis talt võtme ning silmitses seda nüüd terasemalt. Pea oli ümmargune, ilma mustrita. Hoolimata läikest tundus, et võti oli aja jooksul õhukeseks kulunud ning väga vana. Kaks ebaühtlast hammast jätsid mulje, justkui oleks võtit jõuga käänatud.

„See on vana. Võiks isegi öelda, et iidne,“ lausus Elli tema mõtteid lugedes.

„Ma lihtsalt ei mõista. Mida ta meile sellega öelda tahab? Mingist võtmest või kohast pole varem juttugi olnud …“

„Juttu? Te pole kunagi kohtunudki. Ainus teievaheline suhtlemisviis on kirjad. Me ei tea isegi, kellega täpselt tegu on. Ainult Krätu on teda näinud ja ma ei kuule nahkhiirt rääkimas!“

Elli hakkas taas oma tavapärase jutuga pihta. Tõsi ta oli, nad ei teadnud kirjasaatjast mitte midagi. Aga ometi oli Hallitusele selge, et selle taga oli hea inimene. Tajud ei peta. Üldjuhul. Tema puhul polnud seda kunagi juhtunud. Ta teadis, et nende kirjatuttav oli tema, Elli ja Krätuga ühel tasandil, ühe eesmärgiga, ühiste liitlaste ja vaenlastega.

Jälle tuli talle Poolkeel meelde. Siiamaani ei suutnud ta mõista, miks just teda taga aeti. Aga seda ta tegi ja see Hallitust ärritas ja ka Elliga kokku viis. Ta oli siis parasjagu oma pisikesest urkast välja läinud – elas tol hetkel kõikidele omavanustele tegelastele kohaselt väikeses hurtsikus ning mõtiskles elu mõtte üle. Nagu sellest lõppkokkuvõttes midagi kasu oleks olnud. Siiani igatahes mitte. Mida ta peaks praeguses olukorras peale hakkama teadmisega, et äkki tema maailma tegelikult üldse mitte polegi olemas ja tegelikult on ta hobukastani õietolmust tingitud lambiaevastus? Ta polnud kindel isegi selles, millised täpselt on hobukastani õied, need olid juba ammu välja surnud.

„Jälle jäid sa mõttesse! Maa kutsub!“ äratas ta taaskord Elli hääl.

„Mõtlesin lihtsalt sellele, kuidas me kohtusime.“

„Mis tähtsust sel on?“ viskas Elli hajameelselt üle õla. Ta üritas kikivarvutades pirnile tolmulappi peale visata. Viimaks see õnnestuski ning vikerkesta rebestava ereduse asemel oli keldris harjumatult hämar. Kuid sellegi poolest mitte pime. Krätu liigutas end aimatavalt teki all ning peagi ilmusidki kõigepealt üks ta tiib ning seejärel kõrvad välja. Hopsti! Lendas ta Hallituse juurde ning istutas end otse poisi juuste sisse.

„Ai! Krätu, kuule, kas sa pead alati nii tegema? Ole pai ja ära kaku mu juukseid, valus on!“

Tema hääles võis tajuda tavapärast ving-ving kõla. Elli itsitas.

„Okk, et nagu mis siis edasi? Mida me hakkame pihta võtme ja numbriga 18, kui me ei taipa sellest sõnumist mitte midagi?“

„Ilmselt juhtus midagi. Teda jälgiti või katkestati. Hea, et Krätu ilusti kirjaga tagasi jõudis,“

Elli noogutus oli vaid aimatav.

Järsku võis tajuda ainult vaikust. Ei kostunud tuule puhanguid ega ukse lõgisemist. Ja ometi oli isegi keldrisse alati kosta korstnalõõride korisemist. Hallitus võpatas, kui tundis Krätut tardumas. Elli asetas sõrme suule ning lähenes hiilivate sammudega ukse poole. Poiss kobas taas haamri endale pihku, Krätu endiselt juustesse tardunud. Vaikus jätkus piinavalt.

Viimaks kostus ukse taga trepil astuvaid sammusid. Hallitus sahistas end otse ukse taha, Elli jäi keset tuba seisma ning sulges oma silmad. Mõlemad hoidsid hinge kinni, Krätu veel kõige enam. Ukse tagant kostus summutatud kõnekatkeid:

„Mis men’d siis teeme, kui ongi seal? Et Lõuale või tegeleme ise?“

„Lollpea, Lõuale muidugi! Kindel see, et volaskil on miskit infot, mida bossil tarvis on! Miks ta muidu tast taga ajab? Mingite võimete ja positsioonita poisinaga!?“

Hallitus oleks tahtnud lähemalt kuulata, mida sissetungijad omavahel kõnelesid, kuid Elli haaras tal varrukast ning virutas tanksaapas jalaga vastu keldriust, nii, et see väljapoole lahti raksatas. Kostus vaid üks uu- ja aatamine – teine kõneleja oli endale nina pihta saanud. Hallitus järgnes tüdrukule ning virutas „lollpeale“ haamriga vastu turvist. See vajus suurte silmade ja jahmunud näoga istukile ning püüdis vilinaga oma hinge tagasi sisse pumbata. Trepist Elli järel üles tormates tundis poiss korraga teravat pistet oma jalatallas. Esimene, kollasesse rõngassärki riietatud vaenlane oli oma ehmatusest jagu saanud ning vajutanud oma lingurelvast konksu Hallituse jalavarju. Õnneks ei läbinud see tema jalga, kuid riivamine oli siiski valu teinud.

„Tule juba!“ hüüdis Elli, märgates, et poiss on maha jäänud. Kiirelt olukorrale silma peale visates kummardus ta Hallituse kohale ning rabas sellel kinga jalast. Selle ajaga olid mõlemad tagaajajad end püsti ajanud ning suunanud oma relvad Elli ja Hallituse suunas. Põgenejad tardusid.

Kaks tagaajajat ei olnud küll palju, kuid kummalisel kombel olid nad väga oskuslikult relvastatud.

Neid tulistamisvibust kirbul hoidev mees lõõmas kollaselt. Mitte ainult tema rõngassärk polnud erekollane – tibublondid pikad juuksesalgud muutsid üldmulje temast tuliseks. Habemetutt aga ei olnud üleni blond: sellest kasvasid välja üksikud pikemad kirkalt punased karvatuustid. Silmile oli tõstetud vinnas amb, mille laskemoonaks olid nooled. Nooled, mis tema sõrmedega kokku puutudes lõid sähvatama ning hõõgusid kuuma rauana, kuni tabasid oma sihtmärki. Vööl oli tal mitu pussnuga ning ling, millega Hallituse saapa sisse augustava konksu oli lennutanud.

Teine ründaja oli naine. Ta oli veidi pikem, sihvakas ning üleni riietatud musta liibuvriidesse. Liibuvriie oli lõua käsilaste seas üha populaarsust kogumas. Moehitiks tegi selle esmajoones otstarbekus: kandja kehakuju järgi vormuv rõivas pumpas kandja lihastesse uut energiat või õigemini – toimus värskendav energiaringlus. Nõnda taastusid seda kandvad inimesed kiiremini füüsilisest pingutusest. Kuid kanga kõrvalmõjud ajutegevusele olid veel uurimisel. Ka naise nahk oli sädelevalt must. Relvadeks oli temalgi kolm erineva kuju ja lõikeastmega nuga ning lisaks ogaline elektrivoolu eritav nui.

Elli võttis Hallitusel käest kinni, samas kui Krätu nihkus silmade sähvides ründajatele lähemale.

„Me oleme paigal! Mis teil tarvis on?“ küsis Hallitus oma vangistajatelt.

Kollane viipas peaga trepi suunas ning urises: „Üles! Ja parem oleks, kui ma iga teie sammu näeksin. Ukse ees jääte seisma! Kramann, sina lähed ees!“ käsutas ta nüüd oma kaaslast.

Naine viskas oma kaaslasele õelalt kättemaksuhimulise pilgu ning astus Ellist ja Hallitusest mööda, trepist üles. Viimaks avas ta ukse ning nõrk valgusvihk torkis allseisjaid. Elli ja Hallitus astusid aegamisi trepist üles. Tüdruk pigistas Hallituse sõrme, justkui midagi öelda püüdes, kuid kuklal vaenlase silmi tajudes otsustas ta vaikida. Lõpuks olid kõik maapinnaga ühel tasapinnal – suure häärberi kõige pikergusemas ruumis. Siit viisid ülemisele korrusele laiad nikerdatud käsipuudega trepid ning põrand küütles tolmule vaatamata kõikides valgusvarjundites. Naine pani parema käe puusa ning hoidis vasakuga poolkuukujulist nuga oma nina ees ning piilus poole silmaga oma näo peegeldust. Seejärel sähvatas ta silmis taas õel pilk, kuid sedapuhku oli see suunatud Hallituse ja Elli poole. Ka lõõmav mees jõudis üles, endiselt ammuga sihtides. Elli üritas püüda Hallituse pilku, kuid poiss sättis parasjagu saabast endale paremini jalga – ta oli trepist ronides jala umbropsu taas selle sisse pistnud, ent mitte just eriti mugavalt. Mitte et praegune situatsioon üleüldiselt mugav oleks olnud. Hallitus oli kinninabimisega juba ammu arvestanud, kuid sellegi poolest tuli see talle ootamatuna. Ja korraks ribas ta selgroonärvidest läbi kõhelus, et õnnetused käivad kolmekaupa. Krätu krapsas küünega poisi kulmu ning Hallitus tõstis pea ja vaatas oma hallide silmadega mehele otsa.

„Nääh, nüüd vaja need keldrirotid kuidagi Kõverkeele juurde toimetada. Kraamann, kas sa oled kindel, et Meduus on stardivalmis?“

Naine heitis taas ühe nõelterava pilgu, kehitas õlgu ning sõnas: „Einoh, kui sa just nii väga tahad, ega mina ei keela üle kontrollida. Aga nagu ma sulle juba korduvalt tänase õhtu jooksul rõhutanud olen: Meduus on ootel, isegi koos piloodiga. Mitte et ma ise seda juhtida ei oskaks, lihtsalt teatud inimesed kahtlesid minu oskustes, Rolla!“

„Ahh, jäta see virin juba! Me peame nendega siin tegelema!“ ning mees viipas taas lõksupüütute suunas.

Elli astus samal ajal Hallituse varbale ning poiss pidi keelde hammustama, et mitte sellest märku anda.

„Kas kiri ja võti on sul kaasas?“ küsisid tema huuled peaaegu hääletult.

Hallitus noogutas ning katsus instinktiivselt püksitaskut.

Õnnetuseks tabas Rolla pilk selle liigutuse ning pigistas poisi käe enda sõrmede lõksu. Amb nihkus toetusest ilma jäädes tema rinna kohale ning Krätu hüppas oma teravate hammastega Hallitusest kinni hoidva käe kallale. Rolla kargas korraks eemale ning karjatas, samal ajal kätt raputades, et veenidest kinni hakanud nahkhiirt enda küljest eemale saada.

„Tee ometi midagi!“ karjus ta repsimise vahepeale Kramann suunas. Liibuvriides peaaegu vaikuses liikuv naine vaatas suurte silmadega mehe poole ning vibutas oma nuiaga.

„Mida-mida? Oota, ma tulen appi!“ ning nende sõnadega hüppas ta Rolla juurde ning asus kõikide oma relvadega Krätut eemale ajama, kuid nahkhiir oli liialt osav.

„Mida kuradit sa teed, igavene lollpea selline! Ära mind ära tapa! Kuradi idioodist krõhva!“ ning Rolla asus Krätut oma sõrmedega lahti kangutama, ise iga hammustuse juures karjatades ja vandudes. Viimaks õnnestus tal end nahkhiirest vabastada ning viimane lendas trepist juba üles – kindla plaaniga katuse kaudu majast pääseda. Nüüd vaatas Rolla ringi ning röögatas: „Kus nad on? Pead hakkavad lendama!“ ning seda öeldes vaatas ta Kramanni suunas.

„No mis vahid siin veel? Järele neile!“