Sassis

Ma olen praegu natuke sassis.
Kool on kaugel, kaugel tagaplaanil. Mitte et ma mitte midagi ei teeks. Mitte et kirjutamine aja ära võtaks. Mitte otseselt. Ma lihtsalt tunnen liiga palju, kõiki segaseid ja hulle tundeid, mis lihtsalt ei lase kirjutamisest eemalduda. Mõtetes.

Mitte et miski muu tähtsust ei omaks. Mitte et ma oleks kõige muuga lõpetanud. Üldsegi mitte.
Küll aga jõudsin sellele järeldusele, et minu jaoks on üks armastus.
Kõik muu on flingid ja tuhinad. Mis, tõsi, võivad kesta suhteliselt pikalt ja mida on võimalik rahuldavalt lõpule viia. (ja loomulikult ei räägi ma siin inimestest, eks :)

Ja ma olin hetkeks nii kurb selle pärast. Aga järgmisel hetkel jälle nii rahulik.

Ma ei ole eriti andekas inimene. Aga ma jõuan alati, ALATI kirjutamise juurde tagasi. Isegi siis kui ma seda taluda ei suuda või tekib tülgastus või on paus olnud nii pikk, et kõik pisemadki oskused on kadunud või tunded löövad kõik seest ja väljast täiesti sassi nagu praegu.
Ja ma tunnen selle tõdemuse ees hirmu.

Aga isegi sellisel hetkel on see kõik liialt võrgutav ja mina liialt sees ja armunud, et ennast eirata.



Sassis.
Sel kuuvahetusel oli mul totaalne samhaini tunne. (jah, kuu aega hiljem). Igal ööl põleb latern aknal ning kõik oleks justkui võimalik. Ja see kõik võimalik on PÄRIS.

...pilvedest seotud on käed, leegis on tantsivad näod...

Ettenähtud muutused

Ma olen nüüd ära ristitud (rebase mõttes ikka). Esimest korda üleüldse. Kogu oma eelneva õppeaja jooksul on mul õnnestunud seda vältida. Küllap on see hea märk, sest siiani pole millestki ka erilist asja saanud... Seos missugune! :)

Ja seda samal päeval põhimõttelise koondamisteatega, nii et varsti pean ma ühinema "vaeste üliõpilaste" massiga. Ma ootasin seda juba kaks aastat, tõsimeeli! Aga ikka on natuke ärritav. Kust ma nüüd oma doosi värsket õhku ja füüsilist koormust kätte saan ja kindlustatud segavate teguriteta mõttevoolu? Vähemalt saab hommikul magada. Tulgu vihma, lund, äikest või rahet! :)

Päike paistab. Mu eelmisel sügisel kogematasel kombel kirjasaanud eesmärkidest olen täitnud kolm. (neist ühe küll kerge variatsiooniga)
Pling-a-linga-ding-dong-ding! Täna on päriselt ka hea.

Väike vaheldus

Ma pean oma peas dialooge. Ilmselt teevad seda kõik. Ühe ja teise ja kolmanda inimesega. Ainuke probleem selle juures on see, et vahel läheb mul sassi, kas ma rääkisin oma juttu päriselt või toimus vestlus vaid minu peas. Kumbapidi see nüüd oli? Ja kõige hämmastavam on see, et vastus on päris tihti ootamatu, üllatuslik isegi mulle endale. Kunagi ei saa päris kindel olla. :)

Muidugi, asja ajab keerulisemaks see, et on ka igat sorti väljamõeldud tegelased, kes omavahel räägivad. Ja siis võib mul sassi minna, mis oli minu enda arvamus ja mis hoopiski selle või teise tegelase oma. Sest teps mitte alati ei lange need kokku. Mis siis, et mina peaksin justkui olema see ühendav lüli. Neil on omad elud ja arvamused.

Noojah. See selleks.
Igapäevane kool on mõnus. Kuigi mingil põhjusel on mul täna kõik lihased valusad ja külmetus vist hakkab ligi hiilima. Mõnus on ikka. Teadmisjanu on tore asi. Eriti kui see peale väikest uinakut taas üles ärkab!

...jah. see aasta sobib mulle värviline sügis...

the voice

Tahtsin täna teetähisteni jõuda, aga nad ei kõnelenud. Küünal kustus ära. Tsiuhh! ja leek kadus. Ma polnud valmis. Sest minu sees polnud ruumi. Sest hõigub peas see lugu:



:)

Teisalt olen lugemislainel ka. Igat sorti raamatud järjest lähevad.
Ja liiga närviline, et midagi pikemat kirjutada, mis on ka põhjuseks, et kirja on saanud ebanormaalselt palju luulemoodi asju.
See on see kooli algus. Huhh!

Aga kõige peamine on loomulikult see, et mul on nüüd lühikesed juuksed. (enne ei olnud, nii lisainfoks või nii) ;)

Jälle see totakas naeratus

"Kas sa oled armunud?"
Mult küsitakse seda viimasel ajal päris tihti.
Olen. Olen. Ainult mitte kellessegi konkreetselt :)
Vahepeal kadus ära see tunne, nüüd on jälle tagasi.
(Nii tore on enda õnnest heietada, eks ole? Oi ma olen õel!)

Mul on praegu õnnelik lugu käsil ka. Peale eelmist, ohhjahh, kulub ära. Saadame kurbuse ära ja kutsume rõõmu sisse. Ja-jaa.
Ringiga. Lõputa. :)




(täpsustuseks: ma pole filmi kunagi vaadanud, aga see raamat oli päris kindlalt üks neist, mida armastasin)

Ütleme nii, et ega ma ei tea, mis septembris saama hakkab. Kui kiire mul saab olema. Aga kui ut-i kinnituse sain, siis hüppasin küll ühelt jalalt teisele ja hambad olid irevil nigu lõpnud rebasel.
Nii et küllap saab kõik toimima.
Peab saama.
Peab saama.
Tegelikult ei pea midagi, hoopiski vabatahtlikult ja rõõmuga saab!

:)

Ei, ausalt, täna olin ma väga tubli. :)
Tegin ära analüüsitöö (lk sai 12) läbi peavalu, päris hea tuli. Ma ise vähemalt arvan.
Tegelikult ma üldse postitan midagi, sest see artikkel kohvist on päris huvitav. Mõtlesin jagada...

Jep, ma olin täna nii tubli. :)

Tulin hommikul üles. Mõelge vaid!
Lõpetasin Tumedaima poole. Ma oleksin seda eile teinud, kui arvuti poleks lollitama hakanud. (millegi pärast ei meeldi talle laadija juhe, selle peab alles pärast käimalülitamist sisse panema)
Vaatasin, mis kellaks homme kodutöö on vaja esitada. ;)
Käisin väljas lehti lugemas ja sügist piilumas.
Tegin internetis fotodele tiiru peale.

Jep, ma olin täna nii tubli. :)
(ma joonistaksin siia silmipööritava näo, kui ma oleksin piisavalt tubli, et uurida, mis märgistusi selleks tarvis läheb!)

/oh seda eneseirooniat! igatahes olin tublim kui üleeile...

Palavikuline!

Mind on vallanud palavikuline teadmisjanu! (ja see pole sugugi seotud sellega, et hetkel nohus vaevlen - siinkohal lisan, et nüüd on Viljandi lõplikult tõestanud, et lisaks patupesale on ta ka viirusepesa :))

Igatahes - tung õppida. Lugeda. Mõtelda. Minu armastus filosoofia vastu on lõpuks ometi uuesti tärganud. Ja ma olen selle üle üliõnnelik!

Lisaks veel see, et mul on see aasta midagi oodata, sest ma tean, mida ma tahan edasi teha. Mitte selle aastanumbri sees, aga selle aastringi sees küll.

Justkui oleksin endale restardi teinud. Keerasin lehte. Edasi ja ometi mõnes mõttes ka tagasi. Minevikuta poleks ka tulevikku.

/Back in Black! ;)

Äratus

Ma olen rahulik inimene. Ma valetaksin, kui ütleksin, et mitte miski mind ei kõiguta, ärrita või vihale ei aja. Et ma teiste arvamusest ei hooli. Mõjutab. Kindlasti. Aga ma ei tee sellest välja. Üldiselt ei tee ma pea mitte millestki välja.
Ma mäletan, kuidas üks tüdruk mul koolis patsiga jändas. Mingi kontsert oli aulas ja ta istus mu selja taga. See ei kõigutanud mind üldse. Asi lõppes sellega, et tema läks närvi, et mina närvi ei läinud. Päris naljakas. :)

Muidugi, kui nüüd järele mõelda, siis esimeses klassis virutasin ühele rusikaga. Peale seda olen ehk liiga ettevaatlik. Eks kõigel on põhjus jah.

Hakkan vist vaikselt järje peale saama, kooliaeg varsti käes... Sarjad kõik vaadatud ja viimasest viskipudelist ainult natuke jäänud. Jep.

Sillaalune tilkus alkoholisegust.
Viskist ja rummist,
džinn joodeldas end tagasi pudelisse, jättis soovid täitmata ja
sügis looberdas elu vanadesse roobastesse.

Ärkan vaikselt ülesse.

Võõrdunud

Võõrdunud arvutist, sõna otseses mõttes. Midagi head võib sündida ka haige olemisest, eks ole? Kirjutan pastakaga paberile, voodi taga on seitse juturaamatut, mida paralleelselt loen. Vanad hääd ajad tulevad meelde. Ja arvuti teen lahti sõna otseses mõttes konkreetse vajaduse tarbeks, isegi kõik sarjad on mul vaatamata! Ja ei huvita ka!
Ohh. (:
Juunist algab puhkus, siis lähen maale, kuni kool ka läbi saab, siis... Ei teagi, eks vaatab, kuidas maal olukord on. Võib-olla sinna, võib-olla Eesti peale laiali valguma. Igal juhul värskesse õhku!

Terve päev kulus!

Terve päev kulus ära selleks, et teha kaks videot, viis hääleharjutust ja sinna juurde viis pilti. Terve päev! Uskumatu - ma tõesti arvasin, et läheb veidi vähem aega.

Üks video on tegelikult päris okk. Leida võib siit, aga ega ta suurem asi ole ja üleüldse ja nii edasi.
Aga jah. Mulle meeldiks seda teha, kui nii palju nikerdamist poleks. Ja see teine video sai suht kehvake, kohe näha, mida ma tahtsin teha ja mida mitte! :)

Enneminevikust kadunud päev

See viimane kord, kui ma Viljandist tulin tundub enneminevikuna. Nagu oleks eelmisel aastal olnud ja ometi pole vist ühte kuudki möödas.

Nagu unes panin omale turvavöö peale. Päike veel paistis, nii eredalt üle tüki aja. Üle magamata ööde, nagu kusagilt kaugustest. Vastasistmel oli kaks tüdrukut. Üks oli tantsutudeng, teisest ei saanudki ma midagi teada, sest esimene oli see, kes kogu aeg rääkis. Rääkis oma valikutest elus, sellest, kuidas elu tema eest valis ja kui rahul ta lõppkokkuvõttes praegusel hetkel on.

Mina tahtsin ainult magada. Suigatasin ja kuulsin läbi une, suigatasin ja kuulsin läbi une. Läbi une kuuldes jääd pärast mõtlema, et kas see oli nüüd päriselt? Või kujutasin ma seda ette? Oli päriselt või nägin vaid und? Ja kui nägin vaid und, kas siis see omab tähtsust, et uni nõnda reaalsena näib?

See päev kadus ajas ära. Rohkem ei mäleta ma midagi. Õhuauk pingelisel hetkel. Mälu ikka teeb vigureid. Vahel teeskleb, et ei mäleta ja siis jälle prauhti! Kõnnin keset tänavat ja miski tuleb meelde jälle. Kusagilt kaugest-kaugest minevikust, pealtnäha täiesti tähtsusetust. Mitte keegi peale minu enda seda nagunii enam ei mäletaks, sest kellelegi teisele see ei mõjunud. Nii, nagu mina ei mäleta teiste inimeste tibatillukesi tähtsusetuid prohmakaid.

Järgmine nädal läheneb, ilmselt seetõttu see kadunud päev mul praegu meelde tuligi.

Õppimine on lahe!

Paanika, Billy Idol ja üleväsimus on parimad turgutid!

Ega teisiti kirjutada saagi...

...kui ennast lahti harutades. Nii et kõik on kogu ilmale näha. Vähemasti luulet küll mitte. Löö aga hing paberile (piltlikult - kes siis päriselt paberile kirjutab? või hinge maha lööb, kui jutt juba sellele liikus...)
Kraabi aga kõik solkmed välja ja vaata aga - nõnda põnev ju! Ei olekski teadnud, mis kõik enda sees olla võib...
Selle pärast mulle luulet kirjutada ei meeldigi - ko-hu-ta-valt avalik. Proosas võib veel kõrvalt vaadata ja no nagunii ma kirjutan seikluslikumaid asjakesi.
Aga luule on midagi absoluutselt teist. Ilma ennast avamata seda teha ei saa. Ja enda avamist hakkad jällegi kartma.

Viimasel ajal olen luulet järjest rohkem hakanud kribama. Põhjuseks fakt, et lühikestel mitte-midagi-ütlevatel proosatekstidel ei ole mõtet. Kui juba, siis vähemalt novell valmis teha. Mitte et keegi mu vaimusünnitisi nii hirmsasti lugeda tahaks, ega ma ise kah vist ei viitsiks. Aga no kuradilised on vaja endast välja saada, muidu hakkavad kummitama. Nii et sry...

Mida rohkem ma aga luulet kirjutan, seda avameelsemaks muutun.

Üks kohutavalt enesekeskne postitus jälle, aga kas teisiti üldse saabki?

(vahest on vaja)

Oh saaks need kooliasjad kah nii, ainult enesekeskselt tehtud!
(ehk taaskordne vältimistaktika!)

Toomapäev

Mis tahtsingi nüüd?
Ah, endale üles märkida, et mul oli väga tegus toomapäev. Koristasin, kirjutasin, panin lõpuks jõulutuled üles, lugesin postmodernismi ja magasin tööle minnes sisse. Käisin ilma telefoni ja kõrvaklappideta tööl, et nagu vau!

Ühesõnaga - täna tegin üllatavalt palju kasulikku.

Vältimistaktika

Mul pea valutab.
Oh, kirjutamiskeerist tahaks.
Natuke vaja oma kontosid korrastada.
Arvuti faile sättida ja kasutuid asju kustutada.
Koristamine oleks ka vist tarvilik.
Ei, tegelikult peab ikka jõuluasjad nüüd üles panema.
Mul tuli praegu üks põnev sõnamäng pähe - kui kohe sellega ei tegele, läheb meelest ära.
Jne.
Jne.
Jne.

Ühesõnaga väldin õppimist niikaua, kuni ilge paanikahoog peale tuleb. Õnneks see alati juhtub ka. Noh, tavaliselt... Ja kõik saab ilusti-kenasti ära tehtud. Hmmm, tavaliselt.

õppetöö? mis see veel on?

Yea! Olen kooliasjadega järje peal. Noh, peaaegu...
Aga muidugi, ma olen ka viimase-sekundi-inimene. Viskan suvalt valmis ja siis vaatan, et polegi kõige hullem saanud! (;

Enivei, mõtlesin küll, et saadan oma referaadi aja planeerimisest viimasel minutil, aga näed, läks varem. Oleks nii ilusalt irooniline olnud... irw.