Hõõgniit tõmbus pingule ning süttis kirkalt põlema. Nahkhiir tõmbas oma punakad silmad seepeale pilukile, poiss silitas ta peadligi hoidvaid kõrvu. Ta teadis, et Krätu ei talu valgust, kuid praegusel hetkel ei olnud tal valikut. Kirja lugemisega oli kiire – oli ju niigi hilja peale jäänud. Seda muidugi teatavate ootamatute asjaolude tõttu.
Ta krabistas ümbriku teistpidi ning ajas küüne küünlavahase pitsati alla. Templil oli silma kuju. Selle lahti kiskunud, avas ümbriku. Tühi, midagi polnud näha. Ta raputas ümbrikut tagurpidi keerates. Välja vupsasid pisike helehõbedane võti ja rebitud paberitükk. Sellelt suutis ta välja lugeda vaid ühe sõna, või õigemini öeldes, arvu: 18. Keerutas paberi ringi, kuid muid juhtnööre kirjas ei olnud. Ja ta oli nii lootnud … Kindlasti oli võtmel mingisugune tähendus, kuid antud hetkel jäi see talle mõistatuseks.
„Krhh?“ tegi väike sõber küsivalt ning nihutas end poisi vasakule käele istuma, ise tema sõrme enda silmile sättides.