Maagiaklooster

Aprilli algul nägi ilmavalgust üks tükk aega tagasi kirja pandud fantaasialugu mõõgast ja maagiast ja kahest mehest, kes on vaenlased.

Kaanepilt Tõnu Rehelalt, toimetas Irene Õmblus.

Seda raamatut saab raamatupoodidest, Hea Tegu kirjastuse kodulehelt ja minu enda käest!

Tumedam poolus

Selline raamat ilmunud. Tegu siis ühe vana fantaasialooga :)
Kõige parem on hankida kirjastuse lehelt (neil on praegu fb sõpradele sooduspakkumine ka https://www.facebook.com/HTkirjastus/posts/143328894449199 ) Jõuab aga peagi ka raamatupoodidesse.

Võti 18. dimensiooni: 4. Vardjad

„Me oleme kohal,“ ütles Elli äkitsi lakooniliselt ning seisatas ootamatult. Hallitus vaatas ringi. Nad seisid tühja koha ees, lihtsalt augus majade vahel.

„Kas see võib olla …“ pobises Elli omaette ning uuris paberile kirjutatud aadressi ja tõstis taas pilgu tühjuse suunas.

Siis sähvatas valgus ning sillerduse helk liikus läbi õhu.

„See on varjatud!“ hüüatas Elli erutatult.

„Kena küll, aga kuidas me siis sisse saame?“ päris Hallitus mõrult. Tema tuju üha langes, „või oota, ma kuskilt lugesin selle kohta. See polegi valguspeegeldist nii väga erinev. Me peame lihtsalt leidma ukse, seda ette kujutama. Peab kasutama oma fantaasiat!“

Elli vaatas teda arusaamatuses: „Mismoodi me saame olla kindlad, et õigesse kohta läheme?“

„Peame lihtsalt katsetama, kas pole mitte nii?“

Hallitus tundis, kuidas ta põlema hakkab. Suletud silme sisse kerkis hoone, mis oli teistest täiesti erinev. See oli tasapinnaline, madal ja kõrge üheaegselt – korruste vahel oleks justkui ainult õhk olnud. Ta avas silmad ning nägi sama kujutlust ka ilmsi. Elli vaatas endiselt arusaamatuses ringi, mitte midagi märkamata.

„Sa pead ette kujutama! Ava oma süda ja lihtsalt, ma ei tea, vaata.“

Võti 18.dimensiooni: 3. Linn

Kohe hakkas kehal soojem. Linna ümbritses helendav halo – see ulatus taevas kõrgele ja ning juba teel sammudes võis tunda selle mõju. Kummituslikku soojust ja valgust. Terve maa oli kaetud taoliste kuppellinnadega, linnast väljas elasid vaid mõned üksikud hulljulged inimesed. Inimesed, kes nautisid pika kasukaga külmas lumes sumpamist.

Kuid linnas oli soe ning valge ning linn pulbitses elust. Kuigi väljas lasuva pimeduse rusu oli siiagi jõudnud, siis sellegipoolest olid inimesed lustlikud ning üritasid elust võtta viimast. Nii hingelises kui füüsilises tähenduses. Enamike jaoks oli linn pideva ööelu sünonüüm, kuid leidus ka neid, kes peale töödki ei suutnud end vabaks lasta. Nagu ikka ja tavaliselt.

Hallitus silmas kõigepealt, ega nende riietus teiste seast liialt silma ei torkaks, kuid selle pärast polnud neil tarvis muretseda. Igal tänavanurgal võis märgata mõnd noortekampa, kelle seas oli pigem reegliks see, et kõik üritasid üksteisega karjuvalt vastuolulist riietust kanda. Nõnda sobisid Elli ja Hallitus oma paksude jaheda jaoks mõeldud rõivastega miljöösse just täpselt nii, nagu vaja: märkamatult.

Krätu peitis ennast valguse ja ülerahvastatuse eest Hallituse jaki hõlma alla. Poiss silitas teda kergelt läbi riide ning vaatas küsivalt Elli poole. Kumbki neist ei teadnud, mida järgmisena ette võtta või kus suunas minna.

Viimaks sulges Elli silmad ning pahvatas suure kiirusega välja: „Mevõimemuemajuurestläbiastuda.“

Võti 18.dimensiooni: 2. Meduus

Kuid Elli ja Hallitus olid jõudnud juba katusele.

„Mida me piloodiga teeme?!“ hüüdis Elli jooksu pealt Hallitusele.

„Saame temast lahti! Mul on plaan!“

„Ja mis see siis oleks?“

„Käigupealt mõtlen!“

Ning Hallitus keeras viimaks paremale ning nende silmadele avanes vaatepilt hõljuvast poolläbipaistvast meduusist, mille kombitsad võbelesid katuse vabal platsil. Lennumasin oli seisvas olekus, piloot vaatas parasjagu katuse rinnatiselt alla ning tema pea kohalt tõusis suitsu. Üks vähestest veel suitsutegevatest inimestest. Siis pööras ta oma pead ning märkas võõraid inimesi oma hõljuksõidukile peale ronimas. Ta viskas koni maha, surus sellele Meduusi poole joostes peale ning vehkis jooksu ajal kätega ning karjus midagi, millest ei Hallitus ega Elli hästi aru ei saanud. Elli vajutas punast stardinuppu ning lootis kogu hingest, et see Meduusi vähemalt õhku tõstab. Krätu lendas viimasel hetkel Meduusi suust sisse ning laskus Hallituse õlale. Tema silmad kiirgasid tarbitud verest ning kõrvad olid mõnutundest peadligi.

Meduusi kombitsad liigutasid end hõljuvasendis ning aeglaselt, kuid kindlalt tõusid nad õhku.

Võti 18. dimensiooni: 1. Hallitus

Hõõgniit tõmbus pingule ning süttis kirkalt põlema. Nahkhiir tõmbas oma punakad silmad seepeale pilukile, poiss silitas ta peadligi hoidvaid kõrvu. Ta teadis, et Krätu ei talu valgust, kuid praegusel hetkel ei olnud tal valikut. Kirja lugemisega oli kiire – oli ju niigi hilja peale jäänud. Seda muidugi teatavate ootamatute asjaolude tõttu.

Ta krabistas ümbriku teistpidi ning ajas küüne küünlavahase pitsati alla. Templil oli silma kuju. Selle lahti kiskunud, avas ümbriku. Tühi, midagi polnud näha. Ta raputas ümbrikut tagurpidi keerates. Välja vupsasid pisike helehõbedane võti ja rebitud paberitükk. Sellelt suutis ta välja lugeda vaid ühe sõna, või õigemini öeldes, arvu: 18. Keerutas paberi ringi, kuid muid juhtnööre kirjas ei olnud. Ja ta oli nii lootnud … Kindlasti oli võtmel mingisugune tähendus, kuid antud hetkel jäi see talle mõistatuseks.

„Krhh?“ tegi väike sõber küsivalt ning nihutas end poisi vasakule käele istuma, ise tema sõrme enda silmile sättides.

Võti 18. dimensiooni: Proloog

Päike sillerdas üle kartulipõllu õhtule vajudes. Ilm oli nõnda ilus, et väike tüdruk oli end kuuri taha lauavirna otsa upitanud ning kavatses nüüd päikeseloojangut vaadelda. Põlved kõverasse kurgu alla tõmmatult kallistas ta oma jalgu ning liigutas plätudel lebavaid varbaid. Tema erksalt liikuvad silmad kõmpisid koos päikesekiirtega üle terve nurme. Järsku lõi silmasinistes väratama roheline ning tüdruk istuski juba tikksirgelt, pilk suunatud kartulivagude poole.

Sinna oli talle märkamatult tekkinud midagi sillerdavat, sibelevat ja kummituslikult hõljuvat. Tüdruk jäi seda üksisilmi vaatama ja roheline värv tema silmades üha süvenes. Korraga ei suutnud ta enam paigal püsida ning kargas püsti. Trotsivast pilgust hoolimata reetis tema närvilisust huulte närimine. Endale aru andmata tõmbas ta järjest oma mõnede hammastega üle huulte ning mudis oma sõrmi. Esimese sammu tegi ta kõhklevalt, kuid siis kõndis juba otsusekindlamalt kummalise kiirguse suunas.

Helendav silm, sest just silm see oligi, pulseeris, suurenes ja vähenes pidevalt, oma lummusega tüdrukut enda ligi meelitades. Tüdruk tõttaski nüüd juba kiirelt kartulipõllu suunas. Tema plätud vetrusid ning platsatasid astudes vastu kandu. Viimaks oli ta jõudnud hiigelsilmale juba nõnda lähedale, et võis selle piirjooni selgelt aimata.

Tüdruk seisatas kõhklevalt, ainult tema silmad neelasid ahnelt tundmatut objekti. Aegamisi nihkus sillerdav silm ise talle lähemale. Paisus suuremaks ning kiirgas endast kõik vikerkaaretoonid välja. Seejärel vähenes taas ning jäi üleni hõbedaselt küütlema. Käis ere praksatus ja kummaline silm lõhustus laiali ning kadus.

Tüdruk seisis veel mõnda aega, kuid sammus siis viimaste loojangukiirte saatel kohani, kus hiigelpulseeriv silm haihtunud oli. Ta vaatas ainiti nüüd juba taas siniste silmadega maapinda, justkui midagi otsides.

Korraga välgatas tema silmis jälle roheline tuluke. Päike säratas maapinnalt vastu ning tüdruk kükitas ja korjas üles pisikese kahe hambaga hõbevõtme. Ta hoidis seda hetkeks oma sõrmede vahel ning peitis seejärel pükste salataskusse. Taevas õhetas roosalt. Hetkeks vaatas tüdruk veel tagasi ning lippas seejärel juba koduõuele.

hääl ja luule

minu soundcloud (luule)

sinule, pühenduseta

sinu maailm pudenes kildudeks

tolmukübemeiks

miljoneiks

ja mina vaatasin tähti

uus luuleraamat! rahva raamatus

Oli asja ka või tulid niisama?

Mul on morbiidne fantaasia. Mul õde ütles seda kunagi ammu, kui ma talle esimest ja ainsat korda ühte oma lugu lugeda andsin. Õigemini, ta oli väljamaal ja ma saatsin talle kirja ja hetke ajel panin juurde ühe killukese... Oli küll morbiidne jah. :)

Muidugi, esimene film, mida ma kinos vaatama juhtusin oli Lõuad. Ma olin neljane. Ja teine oli vist E.T. See oli hämmastav film. Sest ma ei osanud ju inglise keelt ja lugeda kas ei jõudnud nii kiiresti või kirjatähti veel ei tundnud. Aga ma sain aru! Ja nii kurb oli ja nii ilus oli. (Ja hiiglaslik saba oli kino ees, aasta oli vast 91 või 92.)

Kirjutamisega jah... on nii, et see on päris minu. Miski, mis on ainult minu. Mida mitte keegi ei saa ära võtta. Praeguses punktis vist ei saaks ma enam ise ka sellega hakkama. Lood kummitavad kuni saavad kirja. Mõni tegelane vajab isegi mitut lugu. Kõik oleks tore, kui need kirja ka saaks... :)

Tegelikult mul asja ei olnudki, tulin niisama. 

Minust on viimaste nädalatega läbi käinud nii palju tundeid ja pesitsemagi jäänud, et et et ma ei tahagi sellest rääkida. 

Ja ma mõtlen, et vajan jälle üht draakonit.... :)

Suve lõhn

Ma lõhnan nagu suvi. 

See magus ja see õhtu. Lämbus ja leitsak. Kuum asfalt ja hiireherned. 

Ja õienektar.

Ja mesilased. 

Pliidipuud ja aiapingid. 

Ja hein.
Rukkililled ja nisu. Päike ja vihma aura. Tuul. 

Ja janu. 

Pärnad ja maasikad....... 

ja männivaik.....

Väike kübeke jäi minu sisse pesitsema.

(hea, et mul allergiat pole, eks... :))

Käisin maal. Lugesin pooleteise päevaga kaks raamatut.

Käisin rannas. Kohe peale vihma. Solberdasin jalgadega liivas ja vees ja sõrmitsesin jõge.

Ja hea on. Nii hea on, et isegi kirjutasin natuke.

Päris huvitav. Mul on viimasel ajal täiesti siiralt hea meel, kui kellelgi hästi läheb. Isegi kui tegu on inimesega, kellega mul ei ole päris häid suhteid olnud. Sest temal on omad inimesed, kellele just tema hästi-hästi tähtis on.

Muidu vanasti ikka oli nii, et vahel ronis väike kadeduseuss sisse. Et näe, jõudis minust ette! Või vaat kui kaugel tema on ja mina olen ikka seesama luuser. Muah-hah-haa!

Enam ei roni. Mis siis, et pole mul ei karjääri ega lapsi, isegi mitte püsivat suhet. Heas hetkes olen ikka.
Ja kohe kuidagi hea on näha, kui inimestel hästi läheb. 

Paneb naeratama ja puha.
:)

/ahh, muult lainelt, kuidas ma siia http://ulme.ee/Stalker/2012/2012-haeaeletus olen sattunud, seda ma päriselt ka tõesti ei tea...

Vahepeal

Pikne on vahepeal ära käinud.

Kuigi tõtt tunnistades polnud minu meelest temas midagi erilist. Korra nägin välku ja korra müristas ka ja see oli minu jaoks kõik. Ma olin natuke pettunud. Ja-jah. Olin küll.

Ma pole siia nii kaua kirjutanud....

Vahepeal on blogger imelikuks läinud.

Vahepeal on tulnud kevad.

Nüüd ehk tuli suvi ka?

Täna on ilus rahvakalendri püha. Selle puhul mõtlesin kohe siia tulla.

Aga ilm tõmbub pilve ja mõtted saavad otsa.

Poognas mind enam ei ole. Tõstan selle mälestuseks vihmaklaasi ja tänan kõiki sealseid ilusate hetkede eest.

Ja vihma sajabki.

Sajab.

Sajab.

Sajab.

Vihmas on rahu. :)


...või siis muutusekõmin...




/muide, Awake on tõsiselt hea sari :)

Kirja panemata

Ma ei ole ammu kirjutanud. Siia ja muidu ka. Kõik oleks end justkui ammendanud.
Tegelikult ei ole. Aga iga minu katse midagi kirja panna lõpeb ikka ja jälle aiult mõtete ja mitte-päris-enda tunnetega.
Aga leidsin ka süüdlase. Ma külmade ajaks kolisin teise tuppa ja minu võimalus öösel seinale kirjutada on olnud miinuskraadides. Muidugi, kui ma nüüd tagasi lähen, siis saab selle ettekäände eluiga otsa.

Tahaks rääkida kõigest sellest, mis "päriselus" toimub, aga samas ei taha ka. Ja mis see "päris" üldse on. Kunagi kirjutan. Luban. Päriselt ka! Koolist ja kõigest. Siis, kui ma ise kõigele pihta olen saanud. :)

Aga praegu ma unistan Haapsalust.
Ma ei tea, kust see tuli, aga viimane pool aastat on mul olnud mingi kinnisidee seoses Haapsaluga. Ma PEAN seal olema. Lihtsalt pean. Aga teatavasti ei saa ma seal lihtsalt niisama ÄRA KÄIA, sest Tartust Haapsallu saab ainult läbi Tallinna.
Aga ükskord ma sinna jõuan.

Lõikasin oma kaks kuud kasvatatud küütsed maha. Nüüd ma saan neid jälle närima hakata!!!
(jälle üks ettekääne kärbub olematuks) ;)

esimene kummardus

Aasta esimene? :)

Võiks ju rääkida sellest, kuidas läks minu vana ja saabus uus aasta.
Võiks ju rääkida sellest, kuidas olin üksinda (noh, kassiga :)) ja istusin šampuseklaasiga aknalaual. Kuidas ületamatu kurbus tabas mind aasta esimesel tunnil. Kuidas see polnud isegi mitte minu enda kurbus. Võiks ju rääkida sellest, kuidas päev algas kargelt, aga soojalt. Või sellest, kuidas selget taevast ja tähti käisin neelamas, jõe ääres kiikumas ja pimedas jala kraavis märjaks oskasin kasta. Ja selle tegevuse juures saatjaks eufooriline tantsusamm ja naer.
Jah, ma kirjutasin ka. Peas rohkem kui tegelikkuses, aga siiski tõeliselt.
Jah, oli sündmustevaene. Nagu tavaliselt. Ja tuju muutus rohkem kui iial varem.
Aga tegelikult tunnen palju rohkem kui kunagi rääkida võiksin või oskaksin.

Esimest korda elus andsin uusaastalubaduse. Seda ma ei avalda.
Draakoniaasta ja igaveste lohede austamiseni (Maalehe sõnastus :)) jääb veel aega. Aga minu draakonid ärkasid juba pool aastat tagasi. Vaimustus ja värvid ja ristpisted.
Kuigi mõtted luusivad endiselt huntidega.



Ja mul on kohutavalt hea meel, et on hulle inimesi, kes on alati iseendaks jäänud!

Sassis

Ma olen praegu natuke sassis.
Kool on kaugel, kaugel tagaplaanil. Mitte et ma mitte midagi ei teeks. Mitte et kirjutamine aja ära võtaks. Mitte otseselt. Ma lihtsalt tunnen liiga palju, kõiki segaseid ja hulle tundeid, mis lihtsalt ei lase kirjutamisest eemalduda. Mõtetes.

Mitte et miski muu tähtsust ei omaks. Mitte et ma oleks kõige muuga lõpetanud. Üldsegi mitte.
Küll aga jõudsin sellele järeldusele, et minu jaoks on üks armastus.
Kõik muu on flingid ja tuhinad. Mis, tõsi, võivad kesta suhteliselt pikalt ja mida on võimalik rahuldavalt lõpule viia. (ja loomulikult ei räägi ma siin inimestest, eks :)

Ja ma olin hetkeks nii kurb selle pärast. Aga järgmisel hetkel jälle nii rahulik.

Ma ei ole eriti andekas inimene. Aga ma jõuan alati, ALATI kirjutamise juurde tagasi. Isegi siis kui ma seda taluda ei suuda või tekib tülgastus või on paus olnud nii pikk, et kõik pisemadki oskused on kadunud või tunded löövad kõik seest ja väljast täiesti sassi nagu praegu.
Ja ma tunnen selle tõdemuse ees hirmu.

Aga isegi sellisel hetkel on see kõik liialt võrgutav ja mina liialt sees ja armunud, et ennast eirata.



Sassis.
Sel kuuvahetusel oli mul totaalne samhaini tunne. (jah, kuu aega hiljem). Igal ööl põleb latern aknal ning kõik oleks justkui võimalik. Ja see kõik võimalik on PÄRIS.

...pilvedest seotud on käed, leegis on tantsivad näod...

Kooljakuu

Ma tõesti mõtlesin, ma tõesti mõtlesin et ma ei kirjuta. Et sel sügisel ma EI kirjuta. Et ma pühendun kõigele muule. Et ma olen igapidi hästi tubli. Ma TÕESTI mõtlesin, et ma ei kirjuta.
Kui naiivne võib üks inimene olla!?!

Nagu ma poleks juba varem selle olukorraga kokku puutunud. Nagu ma ei tunnekski ennast.
Ja praegu...
Ma kardan, et ma olen liiga sügaval sees, et mul üldse oleks õigust MÕELDAGI, et ma ei kirjuta.

Painajad. Kummitajad. Lood. Tänavalaternad.
Ma lämbuksin ära, kui nad kõik enda sisse jätaks. No tõsiselt!
Sõltuvus on raske haigus?

...ja mul on tunne, et olen siin liialt isiklikuks läinud...

the voice

Tahtsin täna teetähisteni jõuda, aga nad ei kõnelenud. Küünal kustus ära. Tsiuhh! ja leek kadus. Ma polnud valmis. Sest minu sees polnud ruumi. Sest hõigub peas see lugu:



:)

Teisalt olen lugemislainel ka. Igat sorti raamatud järjest lähevad.
Ja liiga närviline, et midagi pikemat kirjutada, mis on ka põhjuseks, et kirja on saanud ebanormaalselt palju luulemoodi asju.
See on see kooli algus. Huhh!

Aga kõige peamine on loomulikult see, et mul on nüüd lühikesed juuksed. (enne ei olnud, nii lisainfoks või nii) ;)

Ometi armastan ööd päevast enam

Aga sa tead - kõik see ilus või hea, mida teed,
ei saa mitte iialgi tasa tegema kõike, mis jääb sinu sisse.
See ei hoia, ei hoia meeleolu visklemise, valu või lihtsalt pisarate eest.
Ja nii tuim on tunnetus, et kirjutamine ei oma mitte mingit tähtsust.
Tuimus, hullem kui tühjus.
Ja ei suuda mõelda midagi ilusamaks, sest ajul tuleb hapnikust puudus.
Nii raske, raske on hingata.
Läbi seinte ronivad painajad ja lämmatavad, lämmatavad nii, et neist ei hooligi.
Las olla.
Las olla, ehk jõuab nõnda tundeni.
Jah. Ja kõik selleks, et järgmisel ärkamisel jälle
viksilt naeratada ja kanda oma lemmiknägu.
Ja uskuda sellesse. Uskuda nii võimsalt, et uus tagasilangus
annab veel hullema hoobi.
Lööb kinni ja ahmid, ahmid õhku, mida enam ammu ei ole.

Jumala eest, ära loe minu ridu, kui ei julge mu sisse vaadata!
Sest ma hoian kõik alles.
Iga räpase mõtte ja hulluksajava vea.
Ja sa ei tea enne, kui oled mul peas.
Ära loe, kui ei julge korrakski pilku heita.
Kaugemale ma nagunii ei laseks.


Ja tuleb uus hommik.
Ja minul ei olekski peale õrna peavalu midagi meeles,
kui poleks neid kirja pandud ridu.
Ja ma laulan. Jah, laulan:
"Juba linnukesed väljas laulavad..."

Laulan, sest usun jälle nii neetult võimsalt!



kunagi öösel :)

Jälle see totakas naeratus

"Kas sa oled armunud?"
Mult küsitakse seda viimasel ajal päris tihti.
Olen. Olen. Ainult mitte kellessegi konkreetselt :)
Vahepeal kadus ära see tunne, nüüd on jälle tagasi.
(Nii tore on enda õnnest heietada, eks ole? Oi ma olen õel!)

Mul on praegu õnnelik lugu käsil ka. Peale eelmist, ohhjahh, kulub ära. Saadame kurbuse ära ja kutsume rõõmu sisse. Ja-jaa.
Ringiga. Lõputa. :)




(täpsustuseks: ma pole filmi kunagi vaadanud, aga see raamat oli päris kindlalt üks neist, mida armastasin)

Ütleme nii, et ega ma ei tea, mis septembris saama hakkab. Kui kiire mul saab olema. Aga kui ut-i kinnituse sain, siis hüppasin küll ühelt jalalt teisele ja hambad olid irevil nigu lõpnud rebasel.
Nii et küllap saab kõik toimima.
Peab saama.
Peab saama.
Tegelikult ei pea midagi, hoopiski vabatahtlikult ja rõõmuga saab!

:)