„Me oleme kohal,“ ütles Elli äkitsi lakooniliselt ning seisatas ootamatult. Hallitus vaatas ringi. Nad seisid tühja koha ees, lihtsalt augus majade vahel.
„Kas see võib olla …“ pobises Elli omaette ning uuris paberile kirjutatud aadressi ja tõstis taas pilgu tühjuse suunas.
Siis sähvatas valgus ning sillerduse helk liikus läbi õhu.
„See on varjatud!“ hüüatas Elli erutatult.
„Kena küll, aga kuidas me siis sisse saame?“ päris Hallitus mõrult. Tema tuju üha langes, „või oota, ma kuskilt lugesin selle kohta. See polegi valguspeegeldist nii väga erinev. Me peame lihtsalt leidma ukse, seda ette kujutama. Peab kasutama oma fantaasiat!“
Elli vaatas teda arusaamatuses: „Mismoodi me saame olla kindlad, et õigesse kohta läheme?“
„Peame lihtsalt katsetama, kas pole mitte nii?“
Hallitus tundis, kuidas ta põlema hakkab. Suletud silme sisse kerkis hoone, mis oli teistest täiesti erinev. See oli tasapinnaline, madal ja kõrge üheaegselt – korruste vahel oleks justkui ainult õhk olnud. Ta avas silmad ning nägi sama kujutlust ka ilmsi. Elli vaatas endiselt arusaamatuses ringi, mitte midagi märkamata.
„Sa pead ette kujutama! Ava oma süda ja lihtsalt, ma ei tea, vaata.“
Tüdruk üritas, kuid raputas pead. Ta ei saanud mitte millestki aru ja see, millest ta aru ei saanud, ei huvitanud teda. Ja kui teda miski ei huvitanud, siis olid tema meeled suletud igasugustele kujutluspiltidele.
„Tule siis, ma juhatan sind,“ võttis Hallitus tal käest, endal silmad ebamaiselt säramas, „see on vana kunst. Vanem, kui me oskaksime arvata.“
„Võlukunst?“ küsis Elli võpatades ja kerge irooniavarjundiga. Talle ei meeldinud jutud võlukunsti eksisteerimisest.
„Ma ei tea. Ei usu. See lihtsalt eksisteerib, silmale nähtamatult ja kõrvale kuuldamatult, kuid südame jaoks siiski olemas. See ei pärine legendidest või õpetusest, seda lihtsalt tuntakse. Ära küsi, kuidas mina tean, mul pole aimugi, aga kuskilt see teadmine siiski pärineb.“
Ta vaatas hämmelduses, kuidas ta unenäod tõeks saavad ning avas nähtamatu ukse, hoidis Ellil käest kinni ning koos sisenesid nad pealtnäha tühjusesse.
Kuid millessegi nad ometi sisenesid. Siin ei toimunud sellist sagimist, kui väljas, kuid ometi võis näha, kuidas elu kees. Teistsugune elu. Elu, millel oli kindlaks määratud eesmärk, eesmärk, mille inimesed olid endale valinud, kuid milleni nad igal juhul oleksid jõudnud. Koheselt ei olnud kedagi näha, kuid ringi vaadates pööras seinanurga tagant nähtavale üks vesihalli mantlisse mähkunud mees. Hallitus ja Elli seisid liikumatult ning ootasid, kuni mees nendeni jõudis. Ainult Krätu sirutas nende kohal oma tiibu. Nendega kohakuti jõudes oli näha, kuidas mehe mantlirevääril ilutses silmakujuline märk – tikand või hologramm, midagi sellist.
„Kas teie olete mulle kirju saatnud?“ küsis Hallitus automaatselt, äkilist küsimust kohe kahetsedes. Ei olnud tema moodi nõnda impulsiivselt käituda.
Mees kortsutas kulmu ning kissitas oma teraseid silmi.
„Kirju? Ei, mitte …“ ta katkestas äkitselt oma kõne ning korts laubal muutus veidi siledamaks, nagu oleks talle miskit meenunud, „aga ma vist tean, millest te räägite,“ lõpetas ta vaikselt, pooleldi iseendaga kõneldes.
„Aga Artes tuleb alles paari tunni pärast. Kui te muidugi tulite tema juurde? Kuidas te üldse sisse saite – võõrad pole kunagi vardjate varjupaika jõudnud. Kas ehk nahkhiir oli abiks?“
Mehe häälest kostus mure. Mure kas enda turvalisuse või Elli ja Hallituse pärast või hoopis mingil muul põhjusel.
„Hallitus lihtsalt, ma ei tea, nägi maja vist. Pani silmad kinni ja kujutas seda ette.“
Nüüd vaatas mees neid pikalt ja sügavalt, hämmastuse ja läbikumava austusega.
„Ma ei tunne kedagi peale Artesi, kes sel viisil sisse on saanud, isegi meie endi seas. Ja temagi pole seda alati suutnud. Sel on kindlasti põhjus, miks ta teiega kirjavahetust peab. Tulge, istuge ja lõõgastuge. Te näete välja nagu oleksite terve öö ringi tormanud,“ ning nende sõnadega pöördus ta ringi ja viipas külalistele, et need edasi astuksid.
„Tegelikult olemegi,“ sõnas Hallitus vaikselt.
Seestpoolt täiesti nähtavad seinad ei lasknud ühtki väljastkostvat heli läbi. Maja tundus tänu sellele tõesti varjupaigana. Kõndides möödusid nad paljudest ustest, mõnedele neist olid sillerdavad numbrid peale võõbatud, kuid enamikel oli silt nimega. Viimaks pööras mees suurde ruumi, kus oli päris palju inimesi. Mõned neist arutlesid midagi omavahel, teised jõid või sõid. Ja siis olid veel need, kes lihtsalt istusid, suletud silmil, ning lõdvestusid, lõdvestasid näolihaseid. Nende sisenedes tõstis enamik ruumisviibijatest oma pilgud. Kõik neist olid tõsised, kuid nende silmis velkles hulljulge säde. Mitte kõik ei kandnud selliseid mantleid, kuid nii mõnedki. Küll aga vaatasid kõik nende poole küsivalt ning ohutunnetus viis nad pingesse.
„Kõik on hästi,“ sõnas neid juhatanu, „nad tunnevad Artesi.“
Ei Hallitus ega Elli hakanud teda parandama. Tegelikult nad Artesi ei tundnud, kuid ilmselt polnud praegu sobiv hetk seda seletama hakata.
„Muide, mina olen Karel, unustasin ennist öelda. Ja nagu te aimata võite, siis olen vardja, nagu paljud teisedki siinviibijad. Mitte kõik – me teeme ka teistega koostööd, kuid enamik. Palun, istuge. Vaarek, kas sa palun otsiksid midagi meie külalistele hamba alla?“ pöördus ta siseneva valgesse riietatud pisikese mehe poole.
See vaatas lõbusa pilguga ringi ning sõnas: „Ma just sain valmis uue imetoreda retseptiga. Kas keegi veel soovib proovida?“ hõikas ta poolvaljult üle ruumi. Kõik võpatasid, justkui oleks neile soolatud rupskeid pakutud ning pobisesid vabandusi nagu kõht on täis või ma katsetan uut dieeti.
Mehike kehitas õlgu ning keeras end taas ringi, et Hallitusele ja Ellile oma uut rooga otsida.
Ellil oli toidu suhtes halb eelaimdus, kuid ta ei söandanud külalislahkusest ära öelda.
„Ma ei nõua, et te mulle oma suhtest Artesiga aru annaksite – see on ainult tema ja teievaheline asi. Pealegi, inimene, kes suudab näha,“ korraks paistis Karel oma jutujärge kaotavat, kuid jätkas siis, „aga te võiksite mulle rääkida, miks te siis öö läbi tormanud olete? See tundub olevat huvitav lugu.“
„Tegelikult pole selles midagi eriliselt põnevat, pigem arusaamatut. Nagu paljus, mis lähiajal on juhtunud. Mõistetamatu ja arusaamatu oleks õige termin selle iseloomustamiseks,“ sõnas Hallitus, kui Krätu oli ennast taas tema käsivarrele sättinud ja nügis nüüd oma peaga poisi varrukat.
„Aga siiski,“ õhutas vardja takka, „meil ei ole siin välismaailmaga väga palju kokkupuudet, läbime seda justkui unes. Näeme ainult inimesi, aga mitte sündmusi. Vähemalt mitte selliseid, mis meid ja meie ülesannet ei mõjuta.“
Elli vaatas ringi. Siin oli nõnda rahulik olla, et kahetsusepiste hakkas teda närima. Miks ta polnud usaldanud kirjade saatjat, ettehoiatajat? Siis vaatas ta Kareli poole ning hakkas rääkima õhtu jooksul toimunud sündmustest. Hallitus vaikis. Mingil põhjusel adus ta, et nendega juhtunu oli sündmus, mis mõjutas ka vardjate tegevust. Kui Artes oli tõesti see, kes temaga suhtles, siis pidi siin olema mingi seos. Seos, mida aga praegu veel ei õnnestunud tuvastada.
Juttu ajades aega aina kulus. Vaareki toodud toit ei maitsenud sugugi halvasti. Sellel oli kummaline järelmaik, mis meenutas seenemaitseainet, aga muidu täitis hästi kõhtu. Kui Elli oli sündmustest kõnelemise lõpetanud, tunnetas ta, et ka teised ruumisviibijad olid neid kuulama jäänud.
„Mis? Milles asi, kas ma ütlesin midagi valesti?“ küsis ta kergelt ehmatades.
Karel aga raputas kurbliku naeratusega pead ning sõnas: „Ei, mitte seda. Lugu oli väga köitev, aga ehmatav. Me ei tea isegi, mis seos selle kõige vahel olla võib, kuid ometi on see olemas.“
Hallitus ärkas oma mõtisklustest ning noogutas enesele sellest aru andmata. Karel pööras oma läbitungiva pilgu tema suunas, kuid ei öelnud midagi. Sõnad oleksid olnud tarbetud, vajalik teave puudus neil kõigil.
„Aeg lendab, Artes peaks varsti jõudma,“ Karel vaatas kergelt närvilise pilguga ringi. Teised olid taas oma tegemiste juures, pidevalt liikus inimesi sisse-välja, ilma, et seda oleks märgatud. Ruum oli dünaamiline, kuid pakkus ometi rahu ja mõtete selginemiseks vajalikku keskkonda.
Krätu lendas taas üles lae alla. Ainult et ta tundus lendavat veel kõrgemalegi – laest läbi, kuid ometi lae all. Ta sirutas oma tiibu ja liikus edasi-tagasi, silmad isegi madalalt vaadatuna täis tuld ja erksust. Hallitus ja Elli jooksid silmadega temaga kaasa. Kuni korraga võis tajuda pingelangust Kareli olekus: „Seal ta ongi!“
Artes oli ruumi sisenenud. Paljud tõstsid pilgu ning jälgisid tema samme. Artesi olekus oli midagi, mis tõmbas ligi. Mees oli pikk ning kandis sarnast vesihalli mantlit, mida kaunistas silmaembleem. Ta astus joonelt Kareli juurde, istus ning haaras läheduses asuva klaasi, hoolimata kelle oma see oli või mida see sisaldas. Ta võttis suure sõõmu jooki, pööras pilgu üles ning hakkas siis läkastama:
„Mis sodi see Vaarek nüüd jälle kokku on keetnud? Ptüi!“
Ta köhatas veel korra ning võttis samast klaasist uue lonksu. Siis tõstis ta silmad ning sõnas viltuse naeratuse saatel: „Aga väga hästi annab see põrgudrink energiat! Pole midagi öelda, mees tunneb oma tööd.“
Seejärel jagus tema tähelepanu ka Elli ja Hallituse jaoks, rääkimata Krätust, kes juba tema pähe klammerdus. Ta seiras neid pika pilguga ning tõsines taas.
„Nii et olete siia jõudnud? Ma ei hakka parem pärimagi, kuidas see teil õnnestus. Kuigi kuuldaolevalt on üks konkreetne Meduus Samarri lähistel metsas õnnetusse sattunud. Ühtegi pardalolijat ei leitud. Jutud liiguvad siin kiirelt,“ lisas ta nende üllatunud ilmet märgates, „ja eriti kiirelt veel siis, kui mõni sündmustele lähedalseisja sullegi lähedane on. Krätu on siis head tööd teinud,“ sõnas ta peale kerget, kuid pingestatud pausi, „saite varitsusest läbi. Mul on hea meel,“ sõnas ta siiralt ning vaatas ennekõike Hallitusele otsa. Nüüd silmitses poiss teda pikemalt. Artesil olid musta värvi silmad, kuid aegajalt pildus neist kuldseid sähvatusi. Nagu mõttetegevuse illustreerimiseks või muutus ta lihtsalt emotsionaalseks. Kui tunded võimutsema hakkavad, siis võib väga vabalt juhtuda, et sellest annavad märku ka mõningad füüsilised tegurid. Nagu see, et silmad sähvivad tuld. Kapuutsi oli ta peast heitnud ning silmadega sama värvi juuksesalgud langesid õlgadele. Ta oli inimene, kes võis jääda täiesti märkamatuks, kui ta seda tahtis. Aga ainult siis, kui ta seda tõesti tahtis.
„Teil on kindlasti palju küsimusi. Ma poleks lootnud, et te siia jõuate, tõesti. Parimal juhul arvasin, et varjate end kuskil liustike kandis. Aga see on hea, et siin olete, tõesti.“
Ta katkestas taas oma kõne ning vaatas ühte laepunkti. Ei Elli ega Hallitus tahtnud vaikust katkestada. See tundus liialt tähtsana. Tundus olevat tähtis, et aeg korraks peatuks ja laseks mõtetel voolata.
Siis sirutas Artes oma selga ning tema silmis põles jälle tuluke: „Ma näen, et olete söönud ja joonud. On teil kuskile öömajale jääda? Öö on küll peaaegu läbi, aga teie olete kindlasti väsinud.“
„Ei, me pole sellele mõelnud. Tegelikult tulime siia küsima,“ alustas Hallitus nende külastuse tagamaasid paljastama, kuid Artes lõikas talle vahele:
„Küsimused jätame hommikuks, eks? Teie olete väsinud ja mina olen väsinud ja väsinudpeast ei kuku kunagi asjad välja nõnda hästi, kui võiksid!“
Nõnda juhatas ta vastuvaidlemist sallimata külalised väikesess ruumi, mis asus kohe läheduses.
„Siin on kaks voodit ja voodiriided on valmis pandud. Palun, puhake,“ lisas ta veel uksel ning kadunud oligi.
x
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar