Sõnad laulule "Land of Frost"

2020. aasta suvel mõtlesin, et oleks äge kirjutada laulusõnu. 

Ja siis umbes nädal hiljem leidsin YouTube-st video, mille pealkirjas oli öeldud, et otsitakse loole sõnu. Muusika mulle meeldis, ise olid autorid seda klassifitseerinud sümfoonilise metalina. Mõtlesin paar päeva ja kirjutasin neile, et olen huvitatud loole sõnade kirjutamisest. Muusika autorid on ise itaallased ja tahtsid just ingliskeelseid sõnu, mis sobiksid loo tonaalsusega.

Saatsin umbes nädal hiljem oma algversiooni ning minu stiil sobis neile ja asusime koostööle, pidevalt kirju vahetades.

Mõned kuud hiljem ilmus demo versioon ning sealt veel hiljem Claudia Beltrame vokaaliga lugu. Nüüdseks on see avalikustatud ka YouTube-s!

See oli üks väga äge koostöö ja iga hetk olen valmis kellelegi taas laulusõnu kirjutama, küsi ainult!

Sõnad ise:

i am here as i have always been

inside the painting of your deepest loss

as stars are falling on the parting ball   

the shadows in your dreams shall be revealed

will you stay there searching for your fear

oh so so lost in this land of frost

the only sun to light the sky of moss   

will be the memories buried in the deep

to memory your path leads

truth will lie in memory

mirror of pain and dreams

veiled in a dark silent sea

will you find me inside this twilight lair

where a banshee calls in a soulful mourn

you search isles when it's seas i haunt 

black holes for eyes in beguiling stare  

i am here as i have always been

inside the fog and ruins out of mortal reach

you cannot see and will not dare to feel

the memory is here but drowned in tears

to memory your path leads

truth will lie in memory

mirror of pain and dreams

veiled in a dark silent sea

to memory

to memory

to memory your path leads

truth will lie in memory

mirror of pain and dreams

veiled in a dark silent sea

. . .

Olen pikalt kurb olnud. 

Kadunud ja leidnud ja kadunud jälle. Praegugi on maailm veidi ebareaalne.
Ja ajatu.

Kulgemine rohkem iseenda sees.

Kahe nädalaga on möödunud terve eluaeg.

Homme sünnin uuesti.

Suve lõhn

Ma lõhnan nagu suvi. 

See magus ja see õhtu. Lämbus ja leitsak. Kuum asfalt ja hiireherned. 

Ja õienektar.

Ja mesilased. 

Pliidipuud ja aiapingid. 

Ja hein.
Rukkililled ja nisu. Päike ja vihma aura. Tuul. 

Ja janu. 

Pärnad ja maasikad....... 

ja männivaik.....

Väike kübeke jäi minu sisse pesitsema.

(hea, et mul allergiat pole, eks... :))

Käisin maal. Lugesin pooleteise päevaga kaks raamatut.

Käisin rannas. Kohe peale vihma. Solberdasin jalgadega liivas ja vees ja sõrmitsesin jõge.

Ja hea on. Nii hea on, et isegi kirjutasin natuke.

long forgotten

Mul on selline tunne. Nüüd. Viimaks. Üle pika aja.

Tee aurab ja hing on sees. 

Jooga suriseb kontides... :)

Beltane

Taevas oli must.

Sädemed lendasid kõrgele.

Nii kõrgele, et pidasin mõnda neist läheneva lennuki tuledeks.

Taevas oli must,

südametunnistus käis sellega endiselt ühte.

Isegi kõige helgemad hingetõmbed ei suuda seda muuta...

taevas oli must.

Kuu oli valge.

Valgem kui hõbe, aga mitte täis, killuke puudu.

Just nii nagu mõelnud olin.

Ja ma soovisin õnne.

Sest õnn rändab edasi ja tagasi,

ühelt teisele ning veeredes jääb samaks - uueks.

Üle lõkke...

kaste kesköömärg,

jänesekapsad krõmpsumas hammaste all.

Luuda polnud vajagi,

sõnnikuhark käis küll!

Taevas oli must.

/ühest hetkest :)

Krobeline

Kõik on kuidagi tõeline.
Peale pikka pikka pikka aega.
Ma astun ja jalgade all on maa.
Ja see linik sõrmede all on krobeline.
Ja ma ei kuula oma südametukseid kuni need valesti löövad.
Linnud tungivad pööningule. Metstilder! Metstilder! Metstilder! (või siiski mitte)
Ja kõndides tulevad mulle meelde kõik lood, mis on kunagi saanud kirja või mis on korraks ideeks koorunud. Kus istus keegi ja kus keegi tähti vaatas ja see on natuke nostalgiline. Aga natuke rohkem lihtsalt tuttav. Tuttav lõhn.
Millegi alguse lõhn. Uue loo. Või lihtsalt uue kevade.

Nii tõeline.





...võib-olla ma ikkagi olen olemas..:)

head!

Kõik inimesed, keda me oma elus puudutame; kes meid puudutavad...
Kes oskavad sind näha.
Keda sina tahad osata näha.
Kelle pärast sa ka üksinda olles oled natuke teisem.
Mitte nii külm ja mitte nii tühi. Südames hõõgumas...hästi natuke kulda.

Ilusad.
Ja sa tead, et keegi on.
Ja see rahu võtab sõnatuks.

Vaid naeratad.
Silmadega.

Nemad ongi maagia.


---------------------

: : : : :

Where do I belong?
Where do I fit?
Who are my people?
Where do my loyalties lie?

We all choose our tribe.
It's that need to belong.
To live within boundaries because it's scary on the outside, on the fringes.
Some labels are forced on us.
They mark us,
set us apart 'til we're like ghosts just drifting through other people's lives.
But only if we let the labels hold.

You can piss your whole life away trying out who you might be.
It's when you've worked out who you are that you can really start to live.

- Being Human s1e4 -

i saw 17....

I saw seventeen pink sugar elephants
Sitting under a chestnut tree
I said good morning pink sugar elephants
But they wouldn't speak to me

Each had two eyes but they couldn't see me there
Each had four legs but they couldn't go anywhere
And so we just sat
That early autumn morning
Sun not yet risen and magic everywhere

I walked up to one pink sugar elephant
Asked why wouldn't he speak to me
But he was a factory-made pink sugar elephant
Given to children for treats after tea

He had two eyes but he couldn't see me there
He had four legs but he couldn't go anywhere
And so we just sat
That early autumn morning
Sun not yet risen and magic everywhere




...mingil põhjusel kummitas see mind öö läbi..:)

Külm

Kõik ei lähe alati plaanipäraselt. Ja tegelikult on mul selle üle hea meel.
Selles on teatud vabadus.
Ja hingamine on tagasi.



Igal hommikul taevas põleb. Ühe hetke. Ühes kohas.
Et seejärel taas halliks tõmbuda.
Et järgmisel hommikul taas põleda.
Nii tumedalt. Ja nii heledalt. Ja nii vanaaegselt.

...noppisin lumesädemeid...

something beautiful

ps! kui on vajadus lörinal nutta, siis see film ajab asja ära.

Ma soovin, et inimesed suudaksid lõpetada selle "ma pean" suhtumise. Sa ei pea tegelikult mitte midagi. Sa ei pea elama elu, mille teised sulle valinud on. Sa ei pea elama isegi mitte seda elu, mille sa mingil hetkel ise endale valinud oled. Teel on endiselt palju käänakuid. Tee pole kunagi niivõrd sirge, et korraks peatumine ja hingamine tooks kaasa lauskokkupõrke.

Lihtsalt.
Soovin.
Soovin endale sama.
Kui saad, siis ole õnnelik! :)

esimene kummardus

Aasta esimene? :)

Võiks ju rääkida sellest, kuidas läks minu vana ja saabus uus aasta.
Võiks ju rääkida sellest, kuidas olin üksinda (noh, kassiga :)) ja istusin šampuseklaasiga aknalaual. Kuidas ületamatu kurbus tabas mind aasta esimesel tunnil. Kuidas see polnud isegi mitte minu enda kurbus. Võiks ju rääkida sellest, kuidas päev algas kargelt, aga soojalt. Või sellest, kuidas selget taevast ja tähti käisin neelamas, jõe ääres kiikumas ja pimedas jala kraavis märjaks oskasin kasta. Ja selle tegevuse juures saatjaks eufooriline tantsusamm ja naer.
Jah, ma kirjutasin ka. Peas rohkem kui tegelikkuses, aga siiski tõeliselt.
Jah, oli sündmustevaene. Nagu tavaliselt. Ja tuju muutus rohkem kui iial varem.
Aga tegelikult tunnen palju rohkem kui kunagi rääkida võiksin või oskaksin.

Esimest korda elus andsin uusaastalubaduse. Seda ma ei avalda.
Draakoniaasta ja igaveste lohede austamiseni (Maalehe sõnastus :)) jääb veel aega. Aga minu draakonid ärkasid juba pool aastat tagasi. Vaimustus ja värvid ja ristpisted.
Kuigi mõtted luusivad endiselt huntidega.



Ja mul on kohutavalt hea meel, et on hulle inimesi, kes on alati iseendaks jäänud!

I'm not crazy, I'm just a little...

: : : : :

You say that I'm ugly.
You say that I'm strange.
I've swallowed every word.
Each searing drop of pain
Life has showed the facts
Down my constricted throat
Life, you can force-feed me
On anguish till I choke.
So I cry cause life's unfair?
Sorry, bitch, that's tough.
I am not worth the joys of earth
I am not meant for love.

God is Good, they say.
I'm not so sure.
I think God may be a mad scientist
in a white lab coat
experimenting on cages of people.
Maybe He laughs when we run around
screaming and screaming.
Maybe He takes notes on us under little headings:
"control group"
"test group"
as He watches us weep silently in corners
gnawing on our fingers.
or maybe He's asleep in His bedroom upstairs
underneath His silken canopy,
while we howl in anguish down in the basement
rotting in our rusty cages
completely forgotten by God the Mad scientist.

We have no idea of another's suffering.
I judge you, you judge me; we look askance
at hair or clothes or skin or smiles or the lack of smiles.
I think you laugh too loudly and I hate your taste in music.
You think I talk too much and you hate the boots I wear.
And all the while inside we weep and weep and weep.
We peek out, terrified, on a world that doesn't know us,
and long for someone to see how lovable we are.
We pass each other by, faces careful masks of concern.
Your anguish cries to mine; my heart aches just like yours.

- Elizabeth Kim


Lihtsalt sest vana märkmik sattus mulle taas kätte.

:)

Sassis

Ma olen praegu natuke sassis.
Kool on kaugel, kaugel tagaplaanil. Mitte et ma mitte midagi ei teeks. Mitte et kirjutamine aja ära võtaks. Mitte otseselt. Ma lihtsalt tunnen liiga palju, kõiki segaseid ja hulle tundeid, mis lihtsalt ei lase kirjutamisest eemalduda. Mõtetes.

Mitte et miski muu tähtsust ei omaks. Mitte et ma oleks kõige muuga lõpetanud. Üldsegi mitte.
Küll aga jõudsin sellele järeldusele, et minu jaoks on üks armastus.
Kõik muu on flingid ja tuhinad. Mis, tõsi, võivad kesta suhteliselt pikalt ja mida on võimalik rahuldavalt lõpule viia. (ja loomulikult ei räägi ma siin inimestest, eks :)

Ja ma olin hetkeks nii kurb selle pärast. Aga järgmisel hetkel jälle nii rahulik.

Ma ei ole eriti andekas inimene. Aga ma jõuan alati, ALATI kirjutamise juurde tagasi. Isegi siis kui ma seda taluda ei suuda või tekib tülgastus või on paus olnud nii pikk, et kõik pisemadki oskused on kadunud või tunded löövad kõik seest ja väljast täiesti sassi nagu praegu.
Ja ma tunnen selle tõdemuse ees hirmu.

Aga isegi sellisel hetkel on see kõik liialt võrgutav ja mina liialt sees ja armunud, et ennast eirata.



Sassis.
Sel kuuvahetusel oli mul totaalne samhaini tunne. (jah, kuu aega hiljem). Igal ööl põleb latern aknal ning kõik oleks justkui võimalik. Ja see kõik võimalik on PÄRIS.

...pilvedest seotud on käed, leegis on tantsivad näod...

ikka muusika :)

Ma pole seda vist siia pannud - mu viimaste kuude parim tujutõstja! :)

:)

: : : : :

"Live to the fullest,
age to the fullest,
go bald to the fullest
and die long after I do.

And if possible, die with a smile."

. . . . .



. . . . .

"If I were the rain that binds together the earth and the sky
whom in all eternity will never mingle...
would I be able to bind two hearts together?"

- Bleach