Kõik on kuidagi tõeline.
Peale pikka pikka pikka aega.
Ma astun ja jalgade all on maa.
Ja see linik sõrmede all on krobeline.
Ja ma ei kuula oma südametukseid kuni need valesti löövad.
Linnud tungivad pööningule. Metstilder! Metstilder! Metstilder! (või siiski mitte)
Ja kõndides tulevad mulle meelde kõik lood, mis on kunagi saanud kirja või mis on korraks ideeks koorunud. Kus istus keegi ja kus keegi tähti vaatas ja see on natuke nostalgiline. Aga natuke rohkem lihtsalt tuttav. Tuttav lõhn.
Millegi alguse lõhn. Uue loo. Või lihtsalt uue kevade.
Nii tõeline.
...võib-olla ma ikkagi olen olemas..:)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar