Maagiaklooster

Aprilli algul nägi ilmavalgust üks tükk aega tagasi kirja pandud fantaasialugu mõõgast ja maagiast ja kahest mehest, kes on vaenlased.

Kaanepilt Tõnu Rehelalt, toimetas Irene Õmblus.

Seda raamatut saab raamatupoodidest, Hea Tegu kirjastuse kodulehelt ja minu enda käest!

: : : : :

You say that I'm ugly.
You say that I'm strange.
I've swallowed every word.
Each searing drop of pain
Life has showed the facts
Down my constricted throat
Life, you can force-feed me
On anguish till I choke.
So I cry cause life's unfair?
Sorry, bitch, that's tough.
I am not worth the joys of earth
I am not meant for love.

God is Good, they say.
I'm not so sure.
I think God may be a mad scientist
in a white lab coat
experimenting on cages of people.
Maybe He laughs when we run around
screaming and screaming.
Maybe He takes notes on us under little headings:
"control group"
"test group"
as He watches us weep silently in corners
gnawing on our fingers.
or maybe He's asleep in His bedroom upstairs
underneath His silken canopy,
while we howl in anguish down in the basement
rotting in our rusty cages
completely forgotten by God the Mad scientist.

We have no idea of another's suffering.
I judge you, you judge me; we look askance
at hair or clothes or skin or smiles or the lack of smiles.
I think you laugh too loudly and I hate your taste in music.
You think I talk too much and you hate the boots I wear.
And all the while inside we weep and weep and weep.
We peek out, terrified, on a world that doesn't know us,
and long for someone to see how lovable we are.
We pass each other by, faces careful masks of concern.
Your anguish cries to mine; my heart aches just like yours.

- Elizabeth Kim


Lihtsalt sest vana märkmik sattus mulle taas kätte.

:)

Jälle see totakas naeratus

"Kas sa oled armunud?"
Mult küsitakse seda viimasel ajal päris tihti.
Olen. Olen. Ainult mitte kellessegi konkreetselt :)
Vahepeal kadus ära see tunne, nüüd on jälle tagasi.
(Nii tore on enda õnnest heietada, eks ole? Oi ma olen õel!)

Mul on praegu õnnelik lugu käsil ka. Peale eelmist, ohhjahh, kulub ära. Saadame kurbuse ära ja kutsume rõõmu sisse. Ja-jaa.
Ringiga. Lõputa. :)




(täpsustuseks: ma pole filmi kunagi vaadanud, aga see raamat oli päris kindlalt üks neist, mida armastasin)

Ütleme nii, et ega ma ei tea, mis septembris saama hakkab. Kui kiire mul saab olema. Aga kui ut-i kinnituse sain, siis hüppasin küll ühelt jalalt teisele ja hambad olid irevil nigu lõpnud rebasel.
Nii et küllap saab kõik toimima.
Peab saama.
Peab saama.
Tegelikult ei pea midagi, hoopiski vabatahtlikult ja rõõmuga saab!

:)

"A wizard is never late"

"It's either this or that way
It's one way or the other
It should be one direction
It could be one reflection
The turn I had just taken
The turn that I was making
I might be just beginning
I might be near the end."

Enya - Anywhere Is

Aasta 2002. Ma kuulasin neid sõnu iga päev. Sest sel hetkel polnud vahet, mispidi elu keerab. Ja ometi oli lootus ikka veel alles. Lootus õnnelikku lõppu.

Ja sujuvalt edasi liikudes uppusin ülepeakaela Sõrmuste Isanda maailma.

"Three Rings for Elven-kings under the sky,
Seven for the Dwarf-lords in their halls of stone,
Nine for Mortal Men doomed to die,
One for the Dark Lord on his dark throne
In the Land of Mordor where the Shadows lie.
One Ring to rule them all, One Ring to find them,
One Ring to bring them all and in the darkness bind them
In the Land of Mordor where the Shadows lie"

Kirjutasin seda nõnda palju kordi üles...




11.10.2002
Kui saabub pimedus, siis näen ma Neid, sest valges ei näe ma Neid mitte. Nad sööbivad mulle mällu- Kõik kolm - või on Neid isegi rohkem? Nad seina on söövitatud kahe pildina. Üks kurjus on ise. Ta pilk nii elu lõpetavana näib. Suu tal pooldunud irveks, nina lai ning nõialik. Vaid poolt nägu tal näha võin... Kuid nii saatuslik, õudne on see. Teine pilt ehk vähe maisem näib- Seal nurgas ahastava mehe nägu - tal silmad aukudes ning nägu kriidivalge. Vaevleks justkui põrgupiinades. Tema ajust kolmas välja kasvab. Sel silmad pilukil on, kuid kurjus siiski neist välja paistab. Ta oleks kui vaese mehe piinaja... Nii ma Neid näen. Tunnen, kuis tahavad mu hinge Nad välja rebida. Ei lase Neil seda teha ma.
Kui saabub pimedus, siis näen ma Neid, sest valges ei näe ma Neid mitte. Tunnen tõmmet pimedusse

See oli kurb aeg, aga mitte kõige halvem. Ja ühel hetkel pimedus lõppes.

Kõik, kes on kaotanud usu lootuse imesse, on orjad. Elu orjad. - 16.08.02



03.06.2002
"Ära tee midagi sellepärast, et see tegu on õiglane või kiiduväärt või üllas;
ära tee midagi sellepärast, et see tegu tundub hea;
tee ainult seda,mida sa tegema pead ja mida sa kuidagi teisiti teha ei saa."
Ursula K. Le Guin - "Kaugeim kallas"

Lugudel ei ole lõppu. Lood jäävad kaasa käima. Hingama. Ootama taasavastust. Lootust.
Elu ja uut lugu.

Miks ma sellest räägin? Sest vahel lihtsalt on vaja. Minna taas ning tulla tagasi.
Vahel mööda uut teed, aga vahel ka vanal ja kodulõhnasel.


..."You must understand, young Hobbit, it takes a long time to say anything in Old Entish.
And we never say anything unless it is worth taking a long time to say"...

...see esimene...

Täna hommikul läbi Toomkiriku kõndides jõudis mulle äkitselt kohale, et Ronga lugu on läbi. Kirjutasin eile tõepoolest lõpuni. Mulle isegi meeldis see, mis lõpuks esile kerkis. Temaga on veel vaja palju tegutseda, aga Ronga lugu on läbi! Esimest korda ei naeratanud ma tagasi "olevikku" astudes. Täna hommikul.
Muidugi ootavad juba ammu teised lood, mida ma ka aeg-ajalt lõõtsaga hõõgvele olen puhunud ja ma olen kindel, et Rongal tuleb kuskil episoodiline osa, aga ikkagi.
Täna jõudis see kohale! Saladused on päevavalgel! Natuke kurb ja natuke hea tunne, nagu ikka millegi lõppedes... Aga ta oli esimene tegelane, kellesse ma tõepoolest armusin!

Tänase päeva veedan lugedes. Viimasel ajal olen (taas)avastanud need kuldsed Kunsti ajalooraamatud. Ajaloolistest isikutest siis. Ma olen juba väga ammu tahtnud neid lugema hakata, aga nüüd siis jõudsin selleni. Ja täna kavatsen ainult seda ka teha. Aga ega päev ei küsi ja võimalik, et hoopis mingi muu tunne jookseb sisse! :)

Kummaline, et ilm on minu jaoks järsku liiga palavaks muutunud. Mulle nii meeldis eelmine nädal - värske ja sädelev kevad. Aga suvega pole ma veel harjunud - väljas mõte ei taha töötada.

Ohhh, aga ilus on ikka! :))

Ääremärkused - Stepihunt

Hermann Hesse "Stepihunt" (Kupar, 1993)

Inimeseks saamise risk ja hingede paljusus. Ei pane üldse imestama, et see raamat nõnda paljusid kõnetab.

I'm only happy when it rains, I'm only happy when it's complicated...

(keegi on siin pliiatsiga kohti märkinud. neid, mida minagi märgiks - nii harva läheb kokku.
selline vana paber, higine ja hingega, raamatulõhnane unistus mälestusest. või oli see nüüd mälestus unistusest?)

Kuidas on nii, et kõik mõtted oleksid justkui ära mõeldud? Hakka või Platoni mõttemaailma uskuma. Nagu oleksidki seal alati olemas, noppimiseks õigeks hetkeks õigele inimesele nagu ladvaõunad. :)

(ja omakultuuri hingepaljusus tuleb meelde)

Ma tunnen, et irooniat minus jääb üha vähemaks. Kas ma seda tõesti tahtsin, kui oma uusaastalubaduse andsin?

Ootan'd, ühest küljest inimeseks saamine, teisalt aga "intensiivselt võib elada üksnes oma mina arvel."(lk 47)
Inimene kui minade paljusus? Ei ole konkreetset "mina" ja tõeliselt ei ela enne, kui oled avanud oma meeled kõikdele minadele, tervele maailmale, hingedele, mis on osake sinust, kuid neid enda "minaks", omandiks pidada pole õige?
See vangistabki, ahistab, loob tunde mittekuhugikuulumisest ja vabaduseihalusest. Kõiksus on vabadus?

Oled nii vana, kui vanana end tunned. Muudkui jookseb ringi, aga jalad valutavad. Valu tuleb mujalt, teistest meeltest ning ununeb elukire, surmakire, äkilise tundpuhangu palgel.

Mitte kellegi elu pole paradiis ja ometi pole lugeja tegelikkuses kunagi tegelastest targem. Võib vahel vaid nii tunduda. Ja võib tunduda ka vastupidi. Aga lõpuks oleneb kõik ikkagi ümbritsevast aegruumi taustast ja nägemusest iseendast.

Äriteenija on nii armas sõna. Ja kohutavalt kasule orienteeritud.

Hindamine ja arvustamine, esmamulje järgi otsustamine. Paika panemine isegi kõike teades on ikka täielik jama küll!

"Ptüi, kurat! Habemenuga!" :)

Ära arva endast liiga palju, ehk on igavik pelgalt üks sõna või seisund.

Tantsi-tantsi, keeruta-keeruta, ära ahju purusta-purusta!

Kas kõikidel loomataltsutajatel on päriselt ka suured vuntsid? :D

"Huumor on alati võllahuumor ja vajaduse korral õpitegi te seda võlla all."(lk 187)

/minu ääremärkused ja hetkeuited, paluks mitte liiga tõsiselt võtta!
Ja kui tsitaate tahate, siis lugege raamatut, on seda väärt. :)

Ei ole tahtmist kirjutada.... pingutades.

Huvitav, kuidas tänapäeval üks aktsiaportfell välja näeb? Ses mõttes, et sellist asja sõna otseses mõttes vist olemas polegi?

Igatahes nägin ma unes, et leidsin palju raha. Aga koos sellega ka mapi ja hunniku dokumente ja aktsiad ja sellest tuli väga suur jama. Mõrvad ja laibad ja spioonid ja kurikaelad ja ma olin vist paha tegelane.

Ühesõnaga the usual! :)

Ja ma käisin täna võtmeid tegemas ja mis mulle äkitselt meelde tuli? Ma kogusin kunagi võtmeid, hunnikute viisi vedeleb neid igal pool. Ja siis, kui ma väiksena lugesin Edgar Wallace'i põnevikke, siis mina alati mõtlesin, et hakkan muukijaks. Kõigepealt kogun hästi palju standardvõtmeid ja kui nendega seiffi lahti ei saa, siis hõõrun sõrmeotsi vastu vaipa ja klõpsan koodi lahti.
Küllap ma sellest võtmeid kogusingi. Et ühel hetkel avab üks võti millegi, mille sees on hunnikute viisi raha.

Hala? Hala? Hala? Milline hala?

Haige on vastik olla. Arvestades veel fakti, et mul on järgmine nädal väga tähtis olla Viljandis. Ja jälle olen mina haige!

Ohjah. Aga imetore raamat selle kõige kõrvale lugeda on Kolm musketäri, nii vahva. Vanasti ma lugesin Väikest printsessi, aga ütleme ausalt, ma olen selle jaoks liiga vana. Kuigi fantaseerimine ei taha vist kunagi lõppeda. Hoidku ükskõik-kes selle eest!

Pea räägib umbluud. Aga mina kujutan ette, kuidas ma haiguse endast välja tirin. Nagu vahel õhtuti mõtted, mis magama ei lase jääda. Nagu Pensieve, või siis seesamunegi Mõttesõel Harry Potteris. Üks neist asjadest, mis mulle seal kohutavalt meeldis. Nojah, aga mina kohe viskaks mõtted konkreetselt peast välja, ja siis kui vaja, korjaks jälle üles. Nii et need vahepeal eksisteeriksidki ainult selles Mõttesõelas.

Hmm, mnjah. Mul olid veel tänaseks isegi plaanid ja... Vastik! Ja miks kõik minema kolivad ja üleüldse ja niikuinii?

Eilne päev jäi kirjutamise mõttes täielikult vahale. Mis aga loomulikult ei takistanud mul täna öösel oma segasemast segasemates unenägudes nägemast kõiki neid loogikavigu. Oehhh. Terveks saades unustan nagunii jälle ära.

Nututuju, kergemal kujul. Selline nagu kõige romantilisemat filmi vaadates... (pean silmas loomulikult Wall-e't...)

Pagana lapsed kah väljas kisavad. Ilgelt kuri ja irooniline tahaks täna olla. Hmm, millisel päeval ma ei oleks?

Noh jah, tagasi musketäride juurde! :)

/veel eluvaim sees ja testament tegemata!


kaidi,
umbluu-unenäo radadelt

Maastikud ja lained

Täna öösel lugesin sellist raamatut nagu Virginia Woolfi "Lained".
Või kas lugesin on selle jaoks õige sõna? See imas mind endasse, mattis lainete alla ja koos hingama. Laused ja sõnad ja mõtted ja... mis tegelikult polegi laused ja sõnad ja mõtted, lihtsalt tunnetus.

Ja peale seda jooksid lihtsalt mu enda mõttedki ringi ja ringi ja ringi. Seosetult, aga ometi tundus, et oluliselt.

Ohjah. Ja mõtlen, et kui ma ei peaks igal hommikul kell viis tööle minema, siis suveajal tuleksin sel ajal lihtsalt üles. Noh, mitte üles, aga lööksin silmad lahti. Sest sel ajal tulevad maailma kõige toredamad mõtted.

/olen vist liiga kauaks mõtetemaastikule ära eksinud! ;)

Peab volbrile minema.

Ma nägin raamatut pealkirjaga "30 mõttemütsi. Lihtsad vahendid oma mõtlemise korrastamiseks"

Aga ma ei taha oma mõtlemist korrastada!

Mulle meeldib sassis olla. :)

Salaaken

Secret window



I killed a mirror. And my shower door.

Huvitav, kuidas oleks seda olnud vaadata siis, kui ma raamatut ei oleks lugenud? Aastaid tagasi muidugi, aga ikkagi. Ma mäletan seda nii hästi. Ja ma mäletan, et ma tahtsin kohutavalt filmi vaadata, aga mingil põhjusel jäi see tegemata. Noh, nüüd vaatasin.

Algus oli eriliselt hea! Kojamehed autoklaasil, tõsiselt hea.
Et midagi veel öelda? Väga hea, pettuma kindlasti ei pidanud. Hästi väljapeetud film, Johnny Depp ja udu järve kohal.
Isegi põnev oli.

Now, where was I?

Ahjaa, magamas...

Kazuo Ishiguro "Päeva riismed"

„Miks, mister Stevens, miks, miks ja miks te peate alati teesklema?“
(lk 144, 2006 – miss Kenton)


Keskne tunnetus. Kahtlused iseenda suhtes, mida ülemteener Stevens sõnades ei väljenda (kui lõpuleheküljed välja arvata), kuid mis on läbi tunnetatavad.

Kohaneda uute kohustustega, mis traditsiooniliselt ei kuulunud minu tegevusvaldkonda, on praegusel muudatusterohkel ajal täiesti võimalik; kuid lõõpimine on hoopis iseasi. (lk 19)

Kahtlused oma tööandja lord Darlingtoni suhtes, viimase seotus lepituspoliitikaga enne Teist Maailmasõda, mis algas Versailles’ rahulepingu ülevaatamisega.
Ta meenutab pöördepunkte nii suhetes kunagise majapidajanna miss Kentoniga, lord Darlingtoni käitumises, enda käitumises kui ka oma töö tähtsuses ja sellest arusaamises.

See oli lord Darlingtoni väike kavalus, et ta seisis raamaturiiuli juures ja uuris käidete selgi, kui ma trepist alla tulin; mõnikord tõmbas ta mõne raamatu välja, et kohtumine paistaks igati juhuslikuna, ja teeskles, et on sellesse täielikult süvenenud. Hetkel, kui ma pidin tast mööduma, ütles ta: „Ah teie, Stevens,ma just tahtsin teiega rääkida.“ (lk 60)

„Te kõik olete korralikud inimesed ja tulvil kõige paremaid kavatsusi, kuid lubage teilt küsida: kas te üldse kujutate endale ette , milliseks on muutunud praegu maailm teie ümber? See aeg on läbi, mil te võisite tegutseda oma üllastest soovidest lähtudes. Niisugused džentelmenid nagu meie hea võõrustaja on ikka veendunud, et nende otsene kohus on sekkuda sellesse, millest nad mitte kui midagi aru ei saa. Missugust jama ma nende päevade jooksul siin kuulnud ei ole! Üllameelselt naiivset jama./---/Professionaalsuse terviseks!“ (lk 100 – mister Lewis)

„Inimesed kannatavad. Lihtsad väärikad tööinimesed kannatavad kohutavalt. Saksamaa ja Itaalia on asja käsile võtnud ja omal maal korra majja löönud. Nagu arvatavasti omal kombel ka need neetud enamlased. Vaadake, koguni president Roosevelt ei ole kartam löönud ja on astunud oma rahva huvides otsustavaid samme.“ (lk 186 – lord Darlington)

See on arukas lojaalsus. On selles midagi „ebaväärikat“? See on lihtsalt tõe tunnistamine, mida ei saa tunnistamata jätta: sellised nagu teie ja mina ei suuda iialgi tänapäeva maailma suuri probleeme ning meil on kõige õigem jääda täielikult lootma sellise tööandja peale, keda me peame targaks ja auväärseks, pühendades kogu oma jõu ülesandele teenida teda oma parimate võimete tasemel. (lk 189)

„Seda, kuidas nad teda ära kasutavad, manipuleerivad temaga, muudavad midagi üllast ja õilsat millekski muuks – millekski selliseks, mida nad saavad oma võigastel eesmärkidel ära kasutada? Seda te lihtsalt peate mõistma, Stevens.“ (lk 209, mister Cardinal)

„Lord Darlington ei olnud halb inimene. Hoopiski mitte halb inimene. Tal oli vähemalt see eelis, et ta võis elu lõpul öelda, et oli ise oma vigades süüdi. /---/Kõik need aastad, mis ma tema teenistuses olin, uskusin ma, et teen midagi kasulikku. Ma ei saa iialgi öelda, et olen oma vigades ise süüdi. Seepärast pean ma endalt küsima: kui väärikas see kõik ikkagi oli?“ (lk 227)

Enda töö analüüs ja selle tähtsus, uskumus, milline on väärikas ülemteener.


Vähegi asjalik ülemteener peab inimeste nähes elama oma osas, elama täielikult ja tervenisti; ta ei tohi teiste nähes oma osast hetkekski välja langeda, et siis järgmisel momendil jälle oma rollis esineda, nagu oleks see kõigest mingi maskeraadikostüüm. (lk 158)

Suurte ülemteenrite jaoks on professionaalne pale sama, mis korraliku džentelmeni jaoks ülikond: ta ei lase seda endal seljast võtta inimeste nähes ei kaabakatel ega asjaoludel; nad riietuvad lahti vaid siis ja ainuüksi siis, kui nad seda ise tahavad ning ilmtingimata ilma tunnistajate juuresolekuta. Selles, ütlen ma, seisnebki „väärikus“. (lk 44)

Need meie seast, kellel oli professionaalset auahnust, püüdsid tungida võimalikult lähedale sellisele rummule. Sest meie põlvkond, nagu ma juba märkisin, oli idealistide põlvkond, kelle jaoks ei olnud tähtis mitte üksi see, millise säraga, vaid ka mille nimel nad oma meisterlikkust rakendasid; igaüks meist unistas salajas anda oma väike panus parema maailma loomisesse ning oma ala professionaalidena nägime parimat võimalust selleks, teenides meie aja suurmehi, kelle kätesse oli usaldatud tsivilisatsiooni saatus. (lk 112)


Lubage mul teile nimetada, et ma ei taha hetkekski jätta muljet, nagu oleks õhtu, mis alguses ähvardas mu tööandja lootused tühjaks teha, lõppenud nii edukalt ainuüksi tänu lauahõbedale. (lk 131)

Ülemteenri puhvetituba on minu arvates võtmekoht, kogu maja juhtimise keskus. (lk 154)

Raamatut on lihtne lugeda, kuid oma sügava jälje jätab see ometigi.

„Tänu jumalale, mister Stevens, selles raamatus ei ole mitte midagi skandaalset. Tavaline sentimentaalne armastusromaan.“ (lk 156, miss Kenton)

Kuid nõustuge, et sellised asjad ei ole haruldased, kui mõtled kaua ja pidevalt ikka ühest ja sellestsamast: tõde tuleb päevavalgele alles siis, kui kõrvalised asjaolud täiesti juhuslikult sellele tähelepanu juhivad. (lk 13)

Olen kuulnud purjede all seilanud inimestelt sellest hetkest, kui rand kaob lõplikult silmist. Ma arvan, et too ärevuse ja erutuse segatunne, millest räägitakse sellise hetgega seoses, meenutab väga minu tundeid Fordis istudes, kui maastik muutus mulle võõraks. (lk 26)

Just nimelt efektsuse ja teatraalsuse puudumine on see, mis eristab meie maa ilu. Oluline on siinjuures selle ilu rahulikkus ja tagasihoidlikkus. Otsekui teaks maa ise, et ta on ilus ja suurejooneline, ega peaks tarvilikuks seda kuulutada. (lk 30)

Asi oli selles, et neil viimastel tuli pähe abielluda ja lahkuda teenistusest. Ma olen alati näinud niisugustes armusidemetes suurt ohtu majas sisseseatud korrale. (lk 50)

Võib-olla peab tõesti ette võtma automatka selleks, et sattuda niisugustele üllatavatele uutele vaatenurkadele küsimustes, mis nagu oleksid juba ammu otsast lõpuni läbi mõeldud. (lk 113)

Oma loomult jätab teravmeelne vastus väga vähe aega läbi mõtelda kõikvõimalikke tagajärgi enne vastuse kuuldavale toomist, sest vastata tuleb kiiresti ning inimene, kellel pole vastavaid kogemusi ja harjumusi, võib kergesti hoopis midagi kohatut öelda. (lk 125)

Kuid mis mõtet on kogu aeg oletusi teha, mis oleks võinud juhtuda , kui sel ja sel hetkel oleks kõik olnud kuidagi teistmoodi? Nii võib ennast peast segaseks mõtelda. Igatahes on väga hea rääkida „pöördepunktidest“, kuid neid hetki võib ära tunda ainult tagantjärele. (lk 167)

Ometi pole kahtlust, et tema sõnades on terake tõtt: sellisel maal nagu seda on meie maa, peavad inimesed vist tõesti mõtlema suurtest asjadest ja neil peab olema nendes asjades oma seisukoht. Kuid elu on elu ja kas saab lihtsalt inimeselt nõuda „kindlaid seisukohti“ kõige erinevamates küsimustes. (lk 182)

„Lõppude lõpuks ei saa ju kella tagasi keerata. Ei saa ometigi elu lõpuni mõtelda ainult sellest, kuidas kõik oleks võinud olla.“ (lk 223, miss Kenton)

„On vaja osata tunda rõõmu iseendast. Õhtu on päeva parim osa. Teie olete oma päevatöö teinud. Nüüd võite käed rüppe panna ja tunda sellest rõõmu.“ (lk 227)

Tunnete segu nii peale lugemist kui selle ajal. Tunnete segu peategelases, mis kokkuvõtteks annavad tähenduse teekonnale.

Võib-olla peaksin tõesti hakkama suhtuma lõõpimisse märksa hoolikamalt. Olgu kuidas on, aga kui järele mõtelda, siis see polegi nii rumal asi, eriti kui võtta arvesse, et naljatlev vestlustoon on tõesti südamliku inimestevahelise suhtlemise võti. (lk 229)

Hea on lugeda häid raamatuid!

Bram Stokeri "Dracula"

„Ja kui ta ei viibi sel kohal, millega ta on seotud, siis saab ta end moondada ainult keskpäeval, päikesetõusu või –loojangu ajal. /---/ Vampiiri kirstule pandud kibuvitsaoks ei lase teda kirstust välja, läbi kirstu tulistatud pühitsetud kuul tapab ta päriselt, teiba löömine südamesse annab talle, nagu me kogesime, viimaks rahu, pea mahalõikamine suigutab surmaunne.“ (2007 lk 203)

Miks ei võiks kõik raamatud olla nii paganama põnevad? Sellised, mida lihtsalt ei saa käest panna. Ja ometi olin ma ju korra varem lugenud, mis sest et kümme aastat tagasi! Ja ikka oli nii paganama kohutavalt köitev.

Milles siis lugu seisnes? Loo tuumiku moodustas usaldus, see oli lugu usaldusest ja sellega kaasnevast sõprusest, armastusest, ühtehoidmisest. Aga eelkõige keerlesid sündmused just usalduse ümber. Nii, kui keegi usaldusringist välja lõigati, hakkasid asjad allamäge veerema. Ja vastupidi. Kuus inimest, kes kõik teadsid üksteise mõtteid, ühe vampiiri vastu, kellel polnud mitte kedagi usaldada! (Muidugi, ilma Minata poleks nad millegagi hakkama saanud.)

„Miks mitte kuni praeguse hetkeni? Me ju nägime, kui palju valgust igasugused pisiseigad sellele loole on heitnud. Me pole ka oma saladusi üksteise eest varjanud, ja see pole kellelegi halba teinud.“ (lk 200)

„Meie eeliseks on üksmeel, mida vampiiridel ei ole, meie käsutuses on teaduse saavutused, meil on tegutsemis- ja mõtlemisvabadus ning me saame tegutseda niihästi päeval kui öösel. Nii et meil on võimalik oma jõudusid, nii palju kui meil neid on, piiranguteta kasutada.“ (lk 202)

Põhiküsimus minu jaoks: kas Draculal oli raamatus ainult episoodiline osa? Tema mõtetest me osa ei saa. Ilmselt tema sajandil ei olnud veel moeasjaks päevikut pidada!
Vaatamata sellele hõljub krahvi vari iga kirjapandud lause kohal. Ja kohati jääd mõtlema, et kas mitte tema pole tegelikkuses mõne teise tegelase mõtete taga… Liiati avaldab ta inimestele, kes temaga esmakordselt kohtuvad (või ka hiljem), kustumatu mulje ning mõjutab neid enam kui ühel viisil.

„Pärast füüsilist surma säilitas ta oma vaimujõu, kuid tundub, et tema mälus on suuri lünki. Mõnes suhtes on ta lapse tasemel, aga ta areneb ning tema algul lapsik käitumine muutub üha arukamaks. Ta katsetab, ja edukalt, ning kui meie teed poleks ristunud, siis võinuks ta saada – ja kui meil ei vea, saabki – uut liiki olendite esiisaks, kelle eksisteerimisvormiks pole elu, vaid surm.“ (253)

„Too vaene eksinud hing, kes kõik need õnnetused põhjustas, väärib ise kõige rohkem haletsust. Mõelge vaid, kuidas ta rõõmustaks, kui tema halvem mina hävitataks, et tema parem mina võiks surematuks saada. Te peate ka temale kaasa tundma, ehkki see ei tohi teid takistada teda tapmast.“ (lk 258)

Just krahviks teda kõige tihedamalt kutsutaksegi, Inglismaal esineb ta teiste nimede all, aga siiski krahvina.

Ma armastan eredalt värvilisi kirjeldusi. Selles raamatus olid lihtsalt kohutavalt head kirjeldused. Tõesti. Kui mõnes raamatus on kirjeldused kohutavalt igavad, siis siin on kõik lihtsalt nii põnev. Silme ette loodud pildid on nõnda eredad. Seda muidugi minu jaoks, eks iga lugeja ole erinev.
Värvilised, fantaasiat toitvad ja üdini allaneelatavad kirjeldused.
Näitena siis:

„Udu aina tihenes ning nüüd ma nägin, mismoodi ta tuppa pääses – nägin teda nagu suitsu või valget veeauru sisse imbumas, kuid mitte aknast, vaid uksepiludest. Tihenedes koondus ta toas sambataoliseks pilveks, mille tipust gaasitulukese punane silm läbi kumas. Mul hakkas pea ringi käima, kui see pilvesammas toas tiirles, kuulsin nagu Pühakirja sõnu „pilv päeval ja tuli öösel“. Kas ma tõesti unes näen ja kuulen vaime? Kuid sammas koosnes niihästi päeva kui ka öö elementidest, sest punane tuluke hõõgus ja lummas mind uue jõuga, kuni ma viimaks nägin teda poolduvat ning kahe punase silmana udust mu poole vaatavat, just nagu Lucy oli mulle rääkinud ühel meie ühisel jalutuskäigul, kui loojuv päike Püha Maarja kiriku akendelt vastu helkis. Äkki valdas mind kohutav hirm: mulle meenus, et ka Jonathan oli näinud jubedaid, tontlikke naisi kuuvalgele udukeerises materialiseerumas, ning ma vist minestasin unes, sest äkki mattus kõik pilkaspimedusse. Viimase teadvusvälgatuse ajal nägin kellegi surnukahvatut nägu udust mu üle kummardamas.“ (lk 217)

Üks näpunäide ka: ära hakka vampiiriks või vampiirikütiks, kui sul pole just ammendamatuid rahahunnikuid! Mõlemal juhul on vaja nii palju pistist anda, et pankrott on kohe silme ees!

„Ja veel mõtlesin ma: milline imeline võim on rahal! Kui palju head võib teha, kui teda õigesti kasutatakse – ja kui palju kurja, kui ta mõne nurjatu kätte satub.“ (lk 296)

Aga kogu loo juures oli kõige kummalisem see, et lugedes eile õhtul lehekülge 265, hakkasin järsku tundma vänget küüslaugu haisu. Kust see tuli, seda ei tea ma siiani. Aga raamatu lõppedes heljus küüslaugulehk endiselt üleval ja nõnda öö läbi. Ehk naabrite juurest imbus? Kummaline, sõrmed muutusid kohe jäiseks…

Et siis vaimustav raamat minu jaoks. Lihtsalt kirjeldamatult hea ja kohutavalt põnev. Ma märkisin isegi tsitaate!

„Tere tulemast minu majja. Astuge aga julgesti sisse. Ja lahkudes jätke mulle raasuke rõõmust, mida teie siinviibimine mulle teeb!“ (lk 16)

„Ma igatsen uidata teie vägeva Londoni rahvarohketel tänavatel, viibida suures sagivas inimsummas, jälgida selle elu, muutumisi ja surma – kõik, mis teeb inimesi inimesteks.“ (lk 19)

„Loss on vana, ta mäletab mõndagi ning need, kes ei oska siin õiget magamiskohta valida, võivad halba und näha.“ (lk 29)

„Päeviku pidamine on üheksateistkümnenda sajandi suurmood. Ent kui mu meeled ei peta, siis on möödunud sajanditel siiski olnud ja on praegugi omad jõuväljad, millest uusaeg ei saa võitu.“ (lk 31)

„Tal on kummaline harjumus kõigile otse silma vaadata, just nagu loeks ta nende mõtteid. Ta on seda ka minuga katsetanud, aga ma arvan, et olen talle üsna kõva pähkel. Tean seda, sest olen vaadelnud end peeglist. Oled Sa kunagi uurinud oma näojooni? Mina olen, see on täitsa põnev harrastus, mis annab rohkem peamurdmist kui oskad aimata.“ (lk 48)

„Vaadake ringi – miks need uhked sambad on ümber kukkumas? Neisse raiutud valede raskus rõhub nad maha! Neile on ju kirjutatud: „Siin puhkab rahus“ või „mälestus sinust on püha“, aga poolte auakivide all ei puhka mitte keski ja nende mälestusest ei oolita põrmugi.“ (lk 57)

„Hullud on oma eesmärkide taotlemisel ikka väga järjekindlad. Huvitav, kui kõrgelt ta hindab inimelu? Ta on oma arvestused hoolega lõpule viinud ja täna uuel leheküljel uue arve avanud. Kui paljud meist keeravad iga päev oma elus uue lehekülje?“ (lk 61)

„Kõikvõimsa olendi silmis on inimeste vahelised erinevused ju armetult väikesed.“ (lk 84)

„Pea meeles, mu sõber, et teadmised on usaldusväärsemad kui mälu ja me ei tohi ebakindlale pinnale toetuda.“ (lk 100)

„See tuleb vist sellest, et haigus ja nõrkus teevad meid egoistideks, me mõtleme siis iseendile, tervis ja jõud aga annavad armastusele voli ning mõtted ja tunded võivad jälle vabalt rännata kõikjale, kuhu tahavad.“ (lk 106)

„Temast saab väga ilus laip, söör.“ (lk 135)

„Ma võin ju eksida nagu iga inimene, aga ma usun kõigesse, mida teen.“ (lk 137)

„Kui ma naeran, ära arva, et ma pole kurb. Sa ju näed, et ma isegi naerust lämbudes nutsin. Ei maksa ka arvata, et ma nutan ainult kurvastusest – naer toob samuti pisarad silmi. Pea meeles, et naer, mis koputab su uksele ja küsib: „Kas ma tohin tulla?“ pole õige naer. Ei! Naer on kuningas, ta tuleb, millal ja kuidas ise tahab. Ta ei küsi kelleltki luba, ei vali aega ega hooli sündsusest. /---/ Ah, sõber John, meie maailm on veider ja kurb, ta on häda ja viletsust ja vaeva täis, aga kui kuningas Naer tuleb, paneb ta kõik oma pilli järgi tantsima. Veritsevad südamed, surnuaedades puhkavad pehkinud kondid, tulipalavad pisarad – kõik tantsivad koos, kui tema pilli puhub, ise kordagi naeratamata. Ja usu mind, sõber John, see on hea ja tore. Meie, mehed ja naised, oleme ju nagu pingule tõmmatud köied. Siis hakkavad pisarad voolama, nad mõjuvad meile nagu vihm köitele, ja kui pinge kasvab liiga suureks, läheme me katki. Kuningas Naer aga sarnaneb päikesepaistega, ta lõdvendab pinget ning me suudame taas jätkata mistahes tööd.“ (lk 144-145)

„Ma arvan, et meile kõigile on vahepeal kasulik nutta – pisarad parandavad enesetunnet, nii nagu vihm puhastab õhku.“ (lk 151)

„Olen õppinud teiste tõekspidamisi austama, olgu need kuitahes kummalised. Püüan kõigesse suhtuda eelarvamusteta ja minu vaateid ei suuda muuta tavaelu seigad, vaid just imelikud, tavatud asjad, mis sunnivad meid kahtlema, kas me pole aru kaotanud.“ (lk 155)

„Kas sa siis ei tea, et on asju, mida sina ei mõista, kuid mis sellest hoolimata eksisteerivad, ning et mõned inimesed näevad midagi, mida teised ei näe? On ka asju, mille eksistentsi ei tunnistata, sest keegi on kunagi öelnud, et neid ei saa olemas olla. Meie teadus eksib, püüdes kõike seletada; puutudes kokku millegagi, mida tal seletada ei õnnestu, kinnitab ta, et seal pole midagi seletada. Kummatigi näeme kõikjal iga päev uute tõekspidamiste sündi, mis omast arust on uued, tegelikult aga vanad ning ainult teesklevad nooruslikkust nagu eakad daamid ooperiteatris.“
(lk 159)

„On saladusi, mida inimene ainult aimab, isegi nende osaliseks lahendamiseks kulub aastasadu.“ (lk 172)

„Jõin selle ära ning ootan nüüd und, mis ei taha ega taha tulla. Loodetavast ei toiminud ma valesti, kuid uinumise eel painab mind uus hirm: kas polnud minust rumal võtta endalt ärkamisvõimalus? Mul võib seda ju vaja minna.“ (lk 218)

„Kahetiivalistel, armas söör, on üks üllatav iseärasus: nende tiivad meenutavad ülemeeleliste olendite omi. Vanasti toimiti õigesti, kujutades hinge liblikana!“ (lk 225)

„Te peate võitlema ja püüdma ellu jääda, isegi kui surm näiks teile kirjeldamatult ihaldusväärse hüvena. Te peate Surma enda ära võitma, ükskõik kas ta tuleb teie juurde mure või rõõmu hetkedel, päeval või öösel, siis, kui olete kaitstud, või kui olete kaitsetu!“ (lk 244)

„Ma ei tea,“ vastas Mina kõlatul häälel, „unes ei teata, kus viibitakse.“ (lk 261)

„Veri, mida ta sai maitsta, ainult suurendas tema isu ning ajas teda üha uusi ohvreid otsima. Sealjuures arenes ka tema mõistus, saades kinnitust, et ta on õigel teel. Ja seda kõike saavutas ta üksi – ihuüksi! – lagunenud kabelis Jumalast mahajäetud maanurgas. Kuivõrd rohkem võib ta korda saata nüüd, mil talle on avanenud palju avaram mõttemaailm.“ (lk 267)

„Ärge kunagi kartke oma mõtteid lõpuni arendada. Minu ajus sumises tihti üks mõttehakatis, aga ma ei söandanud tal lasta tiibu sirutada. Nüüd, olles teadmisi kogunud, pöördusin selle mõttehakatise juurde tagasi ning leidsin, et see polegi mõttehakatis, vaid päris väärt mõte, ehkki nii noor, et pole veel lennuvõimeline – tiivad alles väikesed.“ (lk 284)


„Ohud ähvardavad meid igast küljest. Hobused on rakkes, varsti asume teele. Me sõidame sinna, kus keegi peab surema. Jumal üksi teab, kes, kus, millal ja mismoodi….“ (lk 307)

Umberto Eco "Roosi nimi"

„Kui kaunis on maailm ja kui koledad on labürindid!“ ütlesin ma Williamile kergendatult.
„Kui kaunis oleks maailm, kui oleks olemas juhis labürintide läbimiseks,“ vastas õpetaja.
(Eco 1997, lk 180)

Mina ei taha läheneda raamatutele teaduslikust küljest ja seda ma ei tee ka. Tsitaate ma ka eriti märkida ei viitsi. Ja üleüldse olen ma aeglane lugeja. Ma võin küll pikki tunde järjest lugeda, aga ma ei loe kiiresti. Miks? Sest ma loen iga sõna. Iga sõna omab tähtsust, vahel lähen tagasi, et vaadata, kas ikka õigesti aru sain. Ja vahel teen pausi ja niisama mõtisklen. Ega ma sügavaid mõtteid ei mõtiskle. Lihtsalt kargab vahel mingi mõte juurde ja sakutab juustest senikaua, kuni ma tast välja teen ja siis sasipuntrast lahti harutan.
Ma loen kaua, aga mulle jääb ka kauaks meelde. Sest emotsioon on tugevam, seostub paremini minu enda elu ja mõtetega ning jätab sügavama jälje.
Mis mõtted siis pähe tulevad?

Mõtlen, et kas ridadevaheline tekst ei ole mitte emotsioonid, tundevirved, mida teos esile kutsub. See, mis jääb pärast lugemist meelde. Sest mõned raamatud kaovad mälestustes, aga mõned jäävad igavesti kaasa kõndima. Kas mitte see ei olegi „käegakatsutav“ ridadevaheline tekst? Ja õppides erinevaid asju juurde, saame iga kord tagasi mõeldes, sellest väikese erinevusega aru. Kuni lõpuks jääbki vaid emotsioon.

„Ja see on ränk katsumus mungale, kes seisab surma lävel, kui ta ei suuda mõista, kas tema poolt kirjutatu sisaldab mingit peidetud tähendust või isegi mitut või ei sisalda ta mitte ühtki.“ (lk 507)

„Meie käsutuses on juba nii palju tõdesid, et kui keegi hakkab ühel ilusal päeval otsima tõde ka veel meie unedest, siis on meil küll juba Antikristuse aeg käes.“ (lk 442)

Mõtlen, et küll võib mõnel autoril olla pärast lõbus kuulda, mida kõike tema teosest välja ei loeta. Minul küll oleks. Isegi, kui mõne tõlgenduse peale on autor juba kirjutades (või muul loomingulisel viisil) mõelnud, siis ma ei usu, et kõikide variantide peale. Ja mida on ta teosesse pannud teadlikult ja mida alateadlikult?

„Kalliskivide keel on mitmekesine, igaüks neist väljendab rohkem kui ühte tõde, vastavalt sellele, kuidas keegi seda keelt loeb, ja vastavalt kontekstile. Aga kes otsustab, milline peaks olema tõlgenduse tase ja milline kontekst on õige?“ (lk. 454)

Ja ma mõtlen, et eesti keeles on naljakas sõna: lihtinimene. Mulle ei meeldi see sõna. Mida see üldse tähendab? Ja kui on lihtinimesed, miks siis ei võiks olla ka liitinimesed? Mitme poolusega, liitunult hää ja kuri, sümbioosis lihtinimesed. Nagu sõnad ja lausedki. Lihtlaused on paremini arusaadavamad, selgemad. Liitlaused käivad närvidele, aga ometi koosnevad lihtlausetest. ;)

„Selleks, et leida väljapääsu labürindist,“ seletas William, „on ainult üks võimalus. Igal uuel teelahkmel tuleb käik, kust me tulime, ära märkida kolme ristiga. Kui satume teelahkmele, kus ristid on juba olemas, see tähendab, kus me oleme juba olnud, märgime käigu, kust me tulime, ära ühe ristiga. Kui kõik uksed on ära märgitud, siis tuleb tuldud teed tagasi pöörduda. Aga kui mõni käik mõnel teelahkmel on veel märkimata, siis tuleb valida ükskõik milline neist ja märkida ta ära kahe ristiga. Kui valime käigu, mis on juba märgitud ühe ristiga, siis lisame sinna kaks risti, et kokku saaks kolm. Kogu labürint on läbi käidud siis, kui me ühelgi teelahkmel ei pöördu käiku, mis on ära märgitud kolme ristiga, juhul kui seal on veel mõni käik, mis on kolme ristiga märkimata.“ (lk 178)

Ja mõtlen, et isegi kui see jutt arusaadav oleks, siis miks peaks labürindi läbikäimine viima ühtlasi ka labürindi väljapääsuni? Kõndida saab ju ka teisiti. (jah, see oli minu meelest raamatu kõige keerulisem sõnastus. Ja ei, ülejäänud raamat ei olnud nii keeruline!)

„Jah, nõnda räägitakse küll. Aga paljud arvavad, et see on paganate väljamõeldud muinasjutt.“
„Kahju küll,“ vastasin ma. „Mulle meeldiks kohata metsas mõnd säärast elukat. Mis lõbu see metsaskäimine muidu pakub.“ (lk 320, ükssarvikute kohta)

Pagan, mulle meeldib leida mõnusaid mõttekäike! Sügavast lihtsamaid ja lihtsast sügavamaid!

„Need on faktid. Seejärel püüan ma neid fakte siduda, kui see on üldse võimalik, sest enamikul juhtudel on raske öelda, milline tagajärg tuleneb millisest põhjusest, piisab üheainsa ingli vahelesegamisest, et kõik pea peale pöörduks. Seetõttu ei ole midagi imestada, kui meil ei ole võimalik tõestada, et üks asi põhjustab teist. Aga ometi peab kogu aeg selle poole püüdma, nagu ma ka teen.“
„Teie elu ei ole kerge,“ ütlesin ma.
„Aga ma leidsin ometi Kõrvi üles,“ hüüatas William, vihjates juhtumile hobusega kaks päeva tagasi.
„Järelikult valitseb maailmas mingi kord!“ hüüdsin ma võidutsevalt.
„Järelikult valitseb mingi kord minu vaeses peas,“ vastas William. (lk 209-210)

Küll on hea teada, et peas kord valitseb! Kasvõi ainult mõneks kummastavaks hetkeks.

Seda raamatut on parem lugeda siis, kui ei ole tuttav postmodernistliku teooriaga. Tõsiselt, muidu vaatab igal sammul vastu!
Samas jälle, ma nõretan nagunii irooniast. Ma isegi loen iroonilise pilguga ja ma kahtlustan, et mingi teooriatundmisega see seotud ei ole. ;) Lihtsalt olengi selline.

„Aga see, et ta pöördub tagasi oma väljaoksendatud toidu juurde, on ühtlasi ka märk sellest, et pärast pihtimist pöördutakse tagasi vanade pattude juurde.“ (lk 286)

Ja ühtlasi mõtlen, et kui tahate tarka ja analüüsivat arutlust lugeda, siis lugege järelsõna!

„Raamatule on hea, kui teda loetakse. Raamat koosneb märkidest, mis kõnelevad teistest märkidest, mis omakorda kõnelevad esemetest. Kui kellegi silmad neid ei loe, siis ei sünnita raamatu märgid mõisteid ja raamat on tumm.“ (lk 400)

Ja et see raamat on.
Muidugi. Meeldis.
Kindlasti. Soovitan.

Täna ei jaksa

Täna ei jaksa - vaim tahab puhata, aga ühel päeval räägin sellest lähemalt. Mida ma nüüd öelda tahangi? Ma tahan öelda seda, et mind tohutult häirivad inimesed, kes üritavad olla liiga... kultuursed? Liiga erudeeritud, liiga tähtsad selleks, et neile - hoidku taevas küll - võiks meeldida samasugused raamatud, filmid jms kui meile lihtsurelikele. Ei no kus sa sellega! Nemad on tähtsamad.

Ma ei pea praegu mitte kedagi konkreetselt silmas, tuli lihtsalt tahtmine öelda. Paar kuud tagasi alustas selle kohta millegi essee-laadse kirjutamisega. A siis edasi ei viitsinud. Nüüd kui ühel hetkel viitsi saab maha visatud, siis teen valmis kah.

Aga no tõesti! Miks peab keegi midagi maha tegema selle pärast, et see paljudele inimestele meeldib? Ja siis läheb ja loeb nt Harry Potterit teki all taskulambi valgel. Sest päevavalges ei tohi ju meeldida. ;)

See vist on argus lihtsalt. Tegelikult. Ma mõtlen. Ühel hetkel mõtlen veel. Praegu pea valutab ja vaim on väsinud...

Internetisõltuvus/arvutivabadus

Minu eilne päev möödus peaasjalikult absoluutselt ilma arvuti/internetita. No õhtul korra vaatasin meili ja tsekkasin poogna kontot, aga... see oli ka kõik. Isegi täna olen seda looma vähe kasutanud. Kui mõelda, et eelmine aasta samal ajal mul ei olnud ei isiklikku arvutit ega internetti. Päris äge ju! Nüüd olen peaasjalikult sõltuvuses!

Isegi pole mitu päeva midagi online's vaadanud. Muidugi, kauaks seda paradiisi enam ei ole.
Eile/üleeile algas nimelt Supernaturali uus hooaeg. Ah noh...

Korstnaehitus käib.

Lugesin eile isegi raamatut. Mõelda vaid! Aastal 2009 loen mina veel ilukirjanduslikku raamatut..
Alexander McCall Smithi "Scotland Street 44" oli see täpselt. Päris lahe. Ilmus tegelikult järjejutuna ajalehes, aastal 2005 siis raamatuna inglise keeles. See on see "esimese daamide detektiiviagentuuri" kirjutaja. Mu õele nood lood meeldivad. Ma ise pole eriti viitsinud lugeda, laisa võrdkuju nagu ma olen!

Mis edasi?

Täna tuli ema tagasi oma ekskurssilt sõbranje juurde Raplamaale. Käisivad Tallinnas ja puha. Loomaaeda loomulikult ei jõudnud - külm olevat olnud. Ei tea, miks nad hoopis täna laulupittu ei läinud?
No ise sealkandis pole, muidu ikka läheks. He-hee, ma arvan.
Igatahes mida ma tahtsin tegelikult öelda, on see, et ema sõbranna saatis mulle kingituse. See hõlmas ka Varraku ajaviiteromaani. Elizabeth Buchan "Teine abikaasa". Heh, mul pole esimestki! Millal ma viimati seebikaid lugesin? Aktiivselt umbes-täpselt kümme aastat tagasi. Mõni aasta peale seda veel aeg-ajalt. Aga jah. Nüüd mõtlen, et võiks selle naisteka ette võtta küll. On sihuke ajaviide.
Ega seda aega mul viitmiseks palju pole, aga nati ikka. Sirvisin juba algust kah. Mina-vormis. Mulle mina-vorm väga ei meeldi tegelikult. Ainult siis, kui see ennast ägedate motiividega õigustab. Aga noh, küll saame hakkama. Varsti ilutseb mu "tarkade raamatute" loendis ka see meelelahutuslik üllitis!
Eks see ole näha. Sellised raamatud on ju tegelikult toredad. Igatahes parem, kui mingit mõtet pidevalt taga otsida!