Täna öösel lugesin sellist raamatut nagu Virginia Woolfi "Lained".
Või kas lugesin on selle jaoks õige sõna? See imas mind endasse, mattis lainete alla ja koos hingama. Laused ja sõnad ja mõtted ja... mis tegelikult polegi laused ja sõnad ja mõtted, lihtsalt tunnetus.
Ja peale seda jooksid lihtsalt mu enda mõttedki ringi ja ringi ja ringi. Seosetult, aga ometi tundus, et oluliselt.
Ohjah. Ja mõtlen, et kui ma ei peaks igal hommikul kell viis tööle minema, siis suveajal tuleksin sel ajal lihtsalt üles. Noh, mitte üles, aga lööksin silmad lahti. Sest sel ajal tulevad maailma kõige toredamad mõtted.
/olen vist liiga kauaks mõtetemaastikule ära eksinud! ;)
Peab volbrile minema.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar