Lemmikpingid

Täna jalutasin Tartu peal ringi (räägin, nagu oleks päev juba läbi) ja istutasin end siia ja sinna ja meenutasin igasugu istumisi nendel pinkidel ja nendel, kuhu täna ei jõudnud.
Mina olen vist pingiinimene, saab sellist määratleda? Selle asemel, et minna kohvikusse, ostan mina mingi joogi kuskilt kaasa ja istun pingile just seal, kus on kõige väiksem tõenäosus mõnd teist inimest märgata. Liiati siis veel tuttavat.
Istun üksinduses, jälgin elu. Aeg-ajalt kõnnib keegi mööda, säutsuvad varblased ja vaatavad sellise näoga otsa, et poeta mulle saia!
Mõtlen omi mõtteid, mõlgutan ennast kevadesse. Üldiselt ma siis ei kirjuta, pigem lihtsalt lasen mõtetel ja tunnetel selgineda ja omasoodu rännata.

Lemmikpaigad?

# Otse tähetorni taga olev pink. Seal on neid kolm, aga üks on teistest natuke eraldi.

# Toomemäe taga, Vallikraavi tänavasse viiva trepi vahepaigas. (see, mis majade vahelt läheb)

# Haridusministeeriumi juures olevad pingid. Seal kõnnib küll igasugu Kruusesid ja Lukaseid mööda, aga ega nemad mind häiri. Ja varblaseid on palju.

# Toomel korvirõngaga mänguväljakul olev kiikuv pink. Talvel on seal eriti hea istuda ja kiikuda meeletu hooga. Nii, et metallketid ragisevad. Ja teise mänguväljaku taga mäenõlval puu all. See aga on suhteliselt populaarne koht.

# Botaanikaaias karukuju juures. See on aga vilus.

# Taskus teisel korrusel NewYorkeri kõrval asuv pink.

# Ühe teatud kooli hoov, eriti öisel ajal! ;)

Midagi jätsin kindlasti välja ja hea ongi. Ja mis on selle jutu mõte? Pole aimugi. Mõtted lendavad pingilt tõustes kõigi nelja tuule poole!