Vihm

Vihma rabistas katusel. Tirilimps. Nii rammestavalt. Janunesin vee järele vihmabarjääris. Või maailma järele selle taga? Nii lähedalt lummav. Sirutasin käe ja hetkeks tundus, et tõepoolest jõuan, jõuan…
Kuid sõrmega puutudes muutus sissepääs vihmaks. Kardinad olid taas ette tõmmatud ning pettumus torkas valusalt.

Väljastpoolt sisse vaatamas.

Pöördusin tagasi heinalaka varju.
Lõhn oli täis mälestusi. Mitte minu omasid, vaid neid võõraid. Neid, mida ainult ettekujutus suudab esile manada.

Vihm trummeldas katusel oma rütmis. Vihm, mis minusse ei puutunud, kuid ometi neelas mind, pildid liikusid filmina.

Hämaraks kiskus, pimedaks. Kuid ometi nägin kõiki neid mälestusi, mille olin enda omaks neelanud. Tundnud läbi. Ämblikud ronisid heinakõrtel, minu peal. Ma tundsin neid, aga enam ei näinud. Ja sellegi poolest olid nende õhuliselt kerged jalaasted olemas.
Võrk libises ümber. Võrk illusioonist, sellest mis oli teisel pool seina.

Vihma sadas.
Südamega ühes taktis. Või tuksus süda vihmaga ühte?
Hingasin läbi enda ettekujutuse. Õhuaugus.

Vihma monotoonsus rääkis. Rääkis lugulaulu sellest, kuidas maailmade vahel kõik seisab ja kiht kihi haaval aega vormitakse. Pilt ja hetk ja olematus.

Ja rääkis sellest, kuidas maailmadest läbi vaadatakse, ehitatakse nagu mulle. Mitmekaupa, ühekaupa, tilk tilga haaval.

Olingi seal. Maailmade vahel. Väljastpoolt sissepoole. Nägemas.
Hingasin. Seisatusin. Mind ei olnud. Ainult vihma laul kostus siia. Maailm jäi selle taha. Uduselt nähtamatuks. Väljastpoolt sissepoole on vaba.

Vihma raskus vajutas. Vaatasin maailma, sirutasin käe. Vettinud hing jäi vaid peopesa külge. Olin ma sees või väljas?
Vihma sadas lakkamatult.

Läbi vihma on öö laskunud. Öö teeb kõikidest unistajad.


...tolmust on kootud heietused heinapepredest lendaval vaibal...