Unetus

Unetu.
Ma olen unetu. Mitte et ma siis sellel mittemagamise ajal midagi kasulikku teeks! Oh ei, ainult veidraid asju kujutan ette.
Ma süüdistan kõiges kellakeeramist, just sel hetkel see algas. Isegi õhtune piparmünditee meega ei tee asja paremaks, suisa kehvemaks. Ega ma ei nuta, unetu olla on mõnikord vahva.

Tulevad nii toredad mõtted.

Et miks nina mulle midagi vaadates ette jääb? No mis evolutsioon see selline on? Või võtame näiteks varbad. Milleks see taandareng? Varbaid saaks igasugu toredateks asjadeks kasutada, kui nad veidi pikemad oleksid.
Siis tulevad igasugused detektiivilood (kas alustame mänguga?), mis korraks põhjalikumat projekti edasi lükkavad. See ei ole hea, aga äkki ikka on ka? Saab täna värskemalt jälle alustada?

Ja unetuses mäletab unenägusid. Kui ma magan päevas kaks tundi, siis sellest terve tunni näen ma und! Protsent on 50-50. Kas pole tore? Segane, aga tore.

Ja vihm on mõnus. Kerge vihm, aknast paistab nukker, aga välja jõudes on säherdune tunne, et nüüd kohe hakkan ma kasvama. Ajan võrsed välja ning nina piilub mulla seest.

Vahin keset ööd aknast välja, udu tõuseb ja valgussambaid on taevas täis. Ja ennäe imet, naabermaja korstnast kerkib suitsu. Ju siis on peale minugi neid unetuid.
Peaasi, et üle läheks.

Sest siis jääks unetus ainulaadseks ja mitte tavapäraseks. Ja ainulaadne olukord tähendab midagi. :)