Ettenähtud muutused

Ma olen nüüd ära ristitud (rebase mõttes ikka). Esimest korda üleüldse. Kogu oma eelneva õppeaja jooksul on mul õnnestunud seda vältida. Küllap on see hea märk, sest siiani pole millestki ka erilist asja saanud... Seos missugune! :)

Ja seda samal päeval põhimõttelise koondamisteatega, nii et varsti pean ma ühinema "vaeste üliõpilaste" massiga. Ma ootasin seda juba kaks aastat, tõsimeeli! Aga ikka on natuke ärritav. Kust ma nüüd oma doosi värsket õhku ja füüsilist koormust kätte saan ja kindlustatud segavate teguriteta mõttevoolu? Vähemalt saab hommikul magada. Tulgu vihma, lund, äikest või rahet! :)

Päike paistab. Mu eelmisel sügisel kogematasel kombel kirjasaanud eesmärkidest olen täitnud kolm. (neist ühe küll kerge variatsiooniga)
Pling-a-linga-ding-dong-ding! Täna on päriselt ka hea.

Suvi?

Viimastel päevadel on head ja halba saanud nii palju korraga, et ajab pööritama. Ja jälle see kas-kõik-mu-unenäod-lähevad-täide mõte ning ühest-otsast-hargned-teisest-otsast-kood tunne. Varsti läheb üle, läheb-läheb. Vähemalt on nii minu kui muidu tasakaal paigas. :)

Igatahes on mul puhkus. Lähiajal lähen maale, nii et mind näha-kuulda pole. Ja siis tulen tagasi.

Maailma lõpust.
Valgustatult ja hingestatult!

(Jah. Mulle ikka meeldib vahel suuri sõnu teha.)

Uitaja

Punuvad pesakest ja loovad kodukest.
Seovad end.
Suhete ja kohustuste,
lepingulaviinidega.
Eesmärgistavad, elavad sihipäraselt.

Seavad tingimusi
ideaalsele
mehele-naisele-lapsele
sõbrale-naabrile-kolleegile.

Aga mina hulgun ikka sihitult ja
purustan peaga müüre, endal käed
pattudest mustad
ja silmad
nägemisest joobunud.






Kõndisin täna vanast koolimajast mööda ja tundsin, et selle ajaga võrreldes pole ma eriti palju muutunud. Ikka uitan mööda tänavaid. Vahel tundub, et olen kõigest ja kõigist maha jäänud.
Kui jälle võrrelda. Teistega.

Siis jälle, et nõnda ongi õige. Iga asi omal ajal.
Mina elan ikka omas ajas. Ja enda ajast ette joosta ei saa.
Maha ka ei saa jääda.

Nõnda mõeldes polegi võrdlusmomenti olemas.

Kõik on. Lihtsalt on.
Muutumises või muutumatuses.

Iseendana ja õiges hetkes.

Mõtted lendavad mujale.
Sõnad kõnnivad mujale.
Neid kordama ei hakka. Ja seal lähebki neid rohkem tarvis.

...vaatan aknal breikivaid ämblikuniite ja neelan kohvist uue maailmasõõmu...

Laaditud

Alles nüüd ma tunnen, et suvi maal laadis tõesti mu akusid. Enne ei märka, kui vajadus on.

Ööd, mis olid täis udu ja tirtsusid, kuu pea igal hetkel hõõgumas.
Päevad, mis kulgesid kahekesi iseendaga, kuuma kohvi, pannkookide ja värskelt korjatud marjade moosiga.
Üksindus ja rahu oli see, mis hästi mõjus. Aeg kestis kauem, sest ma ei lugenud teda.
Jasmiinilõhnane...

Nii hea on nüüd tagasi mõelda ja sellest energiat neelata.

Sügis on kooli suhtes alati parem kui kevad. :)

Naerata!

Ma tahaksin siia midagi hästi ilusat kirjutada.

Kuidas asfaldile on kirjutatud oled täna nii ilus :)

Kuidas kuu magnetina tõmbab, mis sellest et paistab silmale väike ja mitte päris täis.

Kuidas kurblikud vihmapiisad ninale sajavad ja silmadesse naeratuse toovad.

Kuidas teistpoolt seina kostuv norskamine nii koduselt ja turvaliselt kõlab.

Kuidas harvadest pilkudest sünnib vaade, mis näeb hinge.

Kuidas lihtsalt olemine südant ei piina, vaid hoopiski rahustab.

Need hetked tunduvad nii harvad, aga tagantjärele ainuvõimalikud, kallid ja imelised.

Ilu ei saa paberile panna...

Tahaks nii väga kirjutada kaunist luulet
sellest, kuis vaid armastuses kohtuvad huuled
ning kuidas laulevad õied puhkevad puudel,
kui embuses on hingi ühendavat puudet.

Tahaks nii väga, et luule puudutaks hinge
nagu imelisel hetkel kohatud ingel
või hoolivate käte poolt vormitud kringel.
Nagu videvikutund, mil unustad pinge.

Tahaks nii väga kirja panna puhast ilu,
mida näed, kui jälgid kevadise taeva pidu
või maasikatest moodustuvaid pärliridu
kui päiksekiired vallutanud metsavilu.

Tahaks nii väga panna paberile õrnust,
seda sulgpehmet helluseks muudetud uljust.
Siidset köidikut, mis hoiab eemale kurjust.
Sulnist headust, mis õigel hetkel võtab võimust.

Kuid seda iialeski keegi ei saa teha
ning nii just peabki olema.
Kuid seda iialeski keegi ei saa teha
ning nii just peabki olema...
(27.03.2006)

Zzzz-zärtz!

Olen ära õppinud täiel jõul naermise. Päriselt. Mitte sellise hullumeelse nagu filmides, mitte sellise südamest, vaid täie jõuga kopsudest, tervest kehast, kogu oma häälepaelte ulatuses, nii et terve õu kajab naermise. See juhtub ettearvamatult ja ootamatult ja lihtsalt naerab. Ma ei ole kindel, kas minu üle või minust välja.

Ok, tegelikult ma ei ole hulluks läinud, seda on juhtunud vaid paar korda ja maal, üksinda. Umbses linnas suudan end kontrollida. Kuigi tagasi tsivilisatsiooni tulek on väga kummaline tegevus.

/Kui läbi udu kuuled sirtsude tirinat ja täiskuu hõõgub helitutele piksenooltele vaatamata, siis tundub hetkeks, et kõik ongi paigas ja just nii, nagu peab. :)


(ps! Fakt, et mult endiselt küsitakse alkoholi ostes dokumenti, teeb mind õnnelikuks.

Võõrdunud

Võõrdunud arvutist, sõna otseses mõttes. Midagi head võib sündida ka haige olemisest, eks ole? Kirjutan pastakaga paberile, voodi taga on seitse juturaamatut, mida paralleelselt loen. Vanad hääd ajad tulevad meelde. Ja arvuti teen lahti sõna otseses mõttes konkreetse vajaduse tarbeks, isegi kõik sarjad on mul vaatamata! Ja ei huvita ka!
Ohh. (:
Juunist algab puhkus, siis lähen maale, kuni kool ka läbi saab, siis... Ei teagi, eks vaatab, kuidas maal olukord on. Võib-olla sinna, võib-olla Eesti peale laiali valguma. Igal juhul värskesse õhku!

Hala? Hala? Hala? Milline hala?

Haige on vastik olla. Arvestades veel fakti, et mul on järgmine nädal väga tähtis olla Viljandis. Ja jälle olen mina haige!

Ohjah. Aga imetore raamat selle kõige kõrvale lugeda on Kolm musketäri, nii vahva. Vanasti ma lugesin Väikest printsessi, aga ütleme ausalt, ma olen selle jaoks liiga vana. Kuigi fantaseerimine ei taha vist kunagi lõppeda. Hoidku ükskõik-kes selle eest!

Pea räägib umbluud. Aga mina kujutan ette, kuidas ma haiguse endast välja tirin. Nagu vahel õhtuti mõtted, mis magama ei lase jääda. Nagu Pensieve, või siis seesamunegi Mõttesõel Harry Potteris. Üks neist asjadest, mis mulle seal kohutavalt meeldis. Nojah, aga mina kohe viskaks mõtted konkreetselt peast välja, ja siis kui vaja, korjaks jälle üles. Nii et need vahepeal eksisteeriksidki ainult selles Mõttesõelas.

Hmm, mnjah. Mul olid veel tänaseks isegi plaanid ja... Vastik! Ja miks kõik minema kolivad ja üleüldse ja niikuinii?

Eilne päev jäi kirjutamise mõttes täielikult vahale. Mis aga loomulikult ei takistanud mul täna öösel oma segasemast segasemates unenägudes nägemast kõiki neid loogikavigu. Oehhh. Terveks saades unustan nagunii jälle ära.

Nututuju, kergemal kujul. Selline nagu kõige romantilisemat filmi vaadates... (pean silmas loomulikult Wall-e't...)

Pagana lapsed kah väljas kisavad. Ilgelt kuri ja irooniline tahaks täna olla. Hmm, millisel päeval ma ei oleks?

Noh jah, tagasi musketäride juurde! :)

/veel eluvaim sees ja testament tegemata!


kaidi,
umbluu-unenäo radadelt

Vihm

Vihma rabistas katusel. Tirilimps. Nii rammestavalt. Janunesin vee järele vihmabarjääris. Või maailma järele selle taga? Nii lähedalt lummav. Sirutasin käe ja hetkeks tundus, et tõepoolest jõuan, jõuan…
Kuid sõrmega puutudes muutus sissepääs vihmaks. Kardinad olid taas ette tõmmatud ning pettumus torkas valusalt.

Väljastpoolt sisse vaatamas.

Pöördusin tagasi heinalaka varju.
Lõhn oli täis mälestusi. Mitte minu omasid, vaid neid võõraid. Neid, mida ainult ettekujutus suudab esile manada.

Vihm trummeldas katusel oma rütmis. Vihm, mis minusse ei puutunud, kuid ometi neelas mind, pildid liikusid filmina.

Hämaraks kiskus, pimedaks. Kuid ometi nägin kõiki neid mälestusi, mille olin enda omaks neelanud. Tundnud läbi. Ämblikud ronisid heinakõrtel, minu peal. Ma tundsin neid, aga enam ei näinud. Ja sellegi poolest olid nende õhuliselt kerged jalaasted olemas.
Võrk libises ümber. Võrk illusioonist, sellest mis oli teisel pool seina.

Vihma sadas.
Südamega ühes taktis. Või tuksus süda vihmaga ühte?
Hingasin läbi enda ettekujutuse. Õhuaugus.

Vihma monotoonsus rääkis. Rääkis lugulaulu sellest, kuidas maailmade vahel kõik seisab ja kiht kihi haaval aega vormitakse. Pilt ja hetk ja olematus.

Ja rääkis sellest, kuidas maailmadest läbi vaadatakse, ehitatakse nagu mulle. Mitmekaupa, ühekaupa, tilk tilga haaval.

Olingi seal. Maailmade vahel. Väljastpoolt sissepoole. Nägemas.
Hingasin. Seisatusin. Mind ei olnud. Ainult vihma laul kostus siia. Maailm jäi selle taha. Uduselt nähtamatuks. Väljastpoolt sissepoole on vaba.

Vihma raskus vajutas. Vaatasin maailma, sirutasin käe. Vettinud hing jäi vaid peopesa külge. Olin ma sees või väljas?
Vihma sadas lakkamatult.

Läbi vihma on öö laskunud. Öö teeb kõikidest unistajad.


...tolmust on kootud heietused heinapepredest lendaval vaibal...

Lemmikpingid

Täna jalutasin Tartu peal ringi (räägin, nagu oleks päev juba läbi) ja istutasin end siia ja sinna ja meenutasin igasugu istumisi nendel pinkidel ja nendel, kuhu täna ei jõudnud.
Mina olen vist pingiinimene, saab sellist määratleda? Selle asemel, et minna kohvikusse, ostan mina mingi joogi kuskilt kaasa ja istun pingile just seal, kus on kõige väiksem tõenäosus mõnd teist inimest märgata. Liiati siis veel tuttavat.
Istun üksinduses, jälgin elu. Aeg-ajalt kõnnib keegi mööda, säutsuvad varblased ja vaatavad sellise näoga otsa, et poeta mulle saia!
Mõtlen omi mõtteid, mõlgutan ennast kevadesse. Üldiselt ma siis ei kirjuta, pigem lihtsalt lasen mõtetel ja tunnetel selgineda ja omasoodu rännata.

Lemmikpaigad?

# Otse tähetorni taga olev pink. Seal on neid kolm, aga üks on teistest natuke eraldi.

# Toomemäe taga, Vallikraavi tänavasse viiva trepi vahepaigas. (see, mis majade vahelt läheb)

# Haridusministeeriumi juures olevad pingid. Seal kõnnib küll igasugu Kruusesid ja Lukaseid mööda, aga ega nemad mind häiri. Ja varblaseid on palju.

# Toomel korvirõngaga mänguväljakul olev kiikuv pink. Talvel on seal eriti hea istuda ja kiikuda meeletu hooga. Nii, et metallketid ragisevad. Ja teise mänguväljaku taga mäenõlval puu all. See aga on suhteliselt populaarne koht.

# Botaanikaaias karukuju juures. See on aga vilus.

# Taskus teisel korrusel NewYorkeri kõrval asuv pink.

# Ühe teatud kooli hoov, eriti öisel ajal! ;)

Midagi jätsin kindlasti välja ja hea ongi. Ja mis on selle jutu mõte? Pole aimugi. Mõtted lendavad pingilt tõustes kõigi nelja tuule poole!

Hing ihkab teele

Ja just nii ongi.
Alates eelmisest pühapäevast. Tulin töölt, raudteejaamast mööda, rong seisis ja ootas mind. Ma ei tea, mis suunas ta läks, ilmselt Tallinna, aga ootas ta kohe päris kindlasti mind. Oleks mul arvuti kaasas olnud, oleksin peale ka astunud. Lihtsalt läinud sõitu.
Eile päris nõnda polnud, aga ainult selle pärast, et ma tundsin end halvasti.

Kõik minu mõtted on haaranud teeleminek. Rahutus, mis tahab jalad selga visata ja lihtsalt minna. Uus ind on tekkinud. Kõik asjad korda ajada võimalikult kiiresti, et ma saaks võimalikult kiiresti minna. Ehk teisisõnu juunis, kui algab puhkus. Mul on see aasta pikk puhkus ka.

Kutsutakse, ma kohe tunnen! Hing ihkab ju teele. :)

Unetus

Unetu.
Ma olen unetu. Mitte et ma siis sellel mittemagamise ajal midagi kasulikku teeks! Oh ei, ainult veidraid asju kujutan ette.
Ma süüdistan kõiges kellakeeramist, just sel hetkel see algas. Isegi õhtune piparmünditee meega ei tee asja paremaks, suisa kehvemaks. Ega ma ei nuta, unetu olla on mõnikord vahva.

Tulevad nii toredad mõtted.

Et miks nina mulle midagi vaadates ette jääb? No mis evolutsioon see selline on? Või võtame näiteks varbad. Milleks see taandareng? Varbaid saaks igasugu toredateks asjadeks kasutada, kui nad veidi pikemad oleksid.
Siis tulevad igasugused detektiivilood (kas alustame mänguga?), mis korraks põhjalikumat projekti edasi lükkavad. See ei ole hea, aga äkki ikka on ka? Saab täna värskemalt jälle alustada?

Ja unetuses mäletab unenägusid. Kui ma magan päevas kaks tundi, siis sellest terve tunni näen ma und! Protsent on 50-50. Kas pole tore? Segane, aga tore.

Ja vihm on mõnus. Kerge vihm, aknast paistab nukker, aga välja jõudes on säherdune tunne, et nüüd kohe hakkan ma kasvama. Ajan võrsed välja ning nina piilub mulla seest.

Vahin keset ööd aknast välja, udu tõuseb ja valgussambaid on taevas täis. Ja ennäe imet, naabermaja korstnast kerkib suitsu. Ju siis on peale minugi neid unetuid.
Peaasi, et üle läheks.

Sest siis jääks unetus ainulaadseks ja mitte tavapäraseks. Ja ainulaadne olukord tähendab midagi. :)

Kui kapist leiad vaid veinikorgitseri ja pitsi,
kui su juuksed lõhnavad nagu kookos,
kui veinist oled veidi svipsis
ja aknatagused jääpurikatest lookas,

siis oled sa esimest korda oma uues kodus.

Äikest teile!

Teatavasti on Tartus esimene äike juba ära olnud.
Ja mina nägin! Ja mina nägin! Kuidas küll Tõravere observatooriumi jälgija ei näinud, seda ma küll ei tea.

Pühapäeval. Ja kahte sähvatust nägin ma. Kõigepealt oli üks ja mürin. Ja siis natukese aja pärast sähvatas uuesti. Ega no mina ei tea, ma oleks vabalt võinud ufodeks ka pidada, kuigi ma noisse tegelastesse ei usu. Aga kuradilised tahavad endast mulle kohe märku anda. Täna varahommikul oli jälle mingi valge sammas taevas.

Eks see kuskilt tulev valgus on, aga ... tore ikka.
Kuigi vahest tahaks küll endale öelda, et Kaidi, lõpeta see taevasse vahtimine! Varsti ainult ufosid nõnda ju näedki. Samas jälle on see lõbus ja vahva ja vaheldusrikas. Iga kord, kui kujutlusvõime korraks toppama jääb, saab taevast sulepeasse uut tinti imeda ja fantaasia lendab jälle ülehelikiirusel edasi. :)

Tähtajad

Mina ja tähtajad.
Meie suhe on algusest peale hukule määratud. Ma kardan, et asi on minus. Ma lihtsalt ei tee tähtaegadest välja, ei hooli nendest karvavõrra kah ja tihtipeale isegi unustan ära! Jah, aga lahku ka minna ei saa... Eks ma siis vaikselt nihutan neid tähtisid ja aegasid, kuni piir kätte tuleb. Siis hüppan üle ja kõik on jälle hästi. Kuniks.

Kevadet tahaks. Sinililli ja sulisevat vett, lõokesi taevas ja joodikuid poe ümber tiirutamas. Tahaks oma mummulise vihmamantli ja roosade kummikutega porilompidesse astuda. Ja tahaks, et päike ära ei kaoks.

Täna ma tunnen end kevadiselt! (:

Eile õhtul juhtus kummaline lugu

Mitte minuga, vaid minu mõtetega. See veel hullem variant, eks ole?

Igatahes lähen mina magama ja järsku hakkab justkui mingi lugu liikuma. Muudkui rändab läbi mu sisikonna ja no rahule ei jätagi. Hakkasin siis mina teda oma peas kirjutama. Lauseehitust ja komakohti, hüüumärke ja kondiluusid. Ja laused muudkui moodustuvad minu peas.
Jään siis ära magama ja näen asjasse absoluutselt mitte puutuvaid unenägusid ja ärkan vahepeal ja mõtetes kirjutan jälle edasi. Vaimusilmas juba näen, kuidas sõnad paberile vormuvad.

Ärkan hommikul üles ja kogu lugu ongi kirja pandud! Ainult, et paberile pole sellest mitte ühte tähte ka jõudnud! :)

Eks siis panin paberile ka! (olgu muld talle kerge)

Muide, eile käisin raamatukogus ja lihtsalt nii kurb oli vaadata, kuidas noorus on hukas. Ei teata ei autoreid, raamatu pealkirju ja kohe kindlasti ei osata ise ühtegi raamatut otsida! Järjekordne tõestus, et ma ei ole enam nii noor... :)

ok, ei hala rohkem! Positiivselt mõeldes, siis natuke mul ju veel on aega ja tulumaksu saan ka tagasi! :)

Elioni ulme

Eile kuulsin oma ema ja õde rääkimas. Lugesid nemad Elioni reklaamraamatukest.
Mis nad selle vaese Kikuga küll teinud on?
See ei ole ju Kristina!
Nimigi on alla kirjutatud...
Inimesel põsed ära võtta, siis ei ole ju see enam seesama inimene!

Läksin mina siis sinna, heitsin pilgu brožüürile ja kukkusin itsitama.
"Inimesed, kas te siis lugeda ei oska või? Siia on suurte tähtedega ju peale kirjutatud: ULME!"

Tõesti hea, kui see nii oligi mõeldud. Millegipärast ma aga kahtlen selles. ;)

Enneminevikust kadunud päev

See viimane kord, kui ma Viljandist tulin tundub enneminevikuna. Nagu oleks eelmisel aastal olnud ja ometi pole vist ühte kuudki möödas.

Nagu unes panin omale turvavöö peale. Päike veel paistis, nii eredalt üle tüki aja. Üle magamata ööde, nagu kusagilt kaugustest. Vastasistmel oli kaks tüdrukut. Üks oli tantsutudeng, teisest ei saanudki ma midagi teada, sest esimene oli see, kes kogu aeg rääkis. Rääkis oma valikutest elus, sellest, kuidas elu tema eest valis ja kui rahul ta lõppkokkuvõttes praegusel hetkel on.

Mina tahtsin ainult magada. Suigatasin ja kuulsin läbi une, suigatasin ja kuulsin läbi une. Läbi une kuuldes jääd pärast mõtlema, et kas see oli nüüd päriselt? Või kujutasin ma seda ette? Oli päriselt või nägin vaid und? Ja kui nägin vaid und, kas siis see omab tähtsust, et uni nõnda reaalsena näib?

See päev kadus ajas ära. Rohkem ei mäleta ma midagi. Õhuauk pingelisel hetkel. Mälu ikka teeb vigureid. Vahel teeskleb, et ei mäleta ja siis jälle prauhti! Kõnnin keset tänavat ja miski tuleb meelde jälle. Kusagilt kaugest-kaugest minevikust, pealtnäha täiesti tähtsusetust. Mitte keegi peale minu enda seda nagunii enam ei mäletaks, sest kellelegi teisele see ei mõjunud. Nii, nagu mina ei mäleta teiste inimeste tibatillukesi tähtsusetuid prohmakaid.

Järgmine nädal läheneb, ilmselt seetõttu see kadunud päev mul praegu meelde tuligi.

Istun Kaarsillal ja kõlgutan jalgu

Istun ning vaatan otse enda alla, kõlgutan jalgu ning vaatan. Sillerdavat vett Kaarsilla all. Kobrutab ja vahutab, isegi siit kõrgusest on näha. Haaran purgikese seebiveega ning loksutan seda korraks. Seebine vesi immitseb mu sõrmedele, pühin selle oma käeseljale. Tsiuh! Nahk jääb kergelt kleepuvaks ning vetruvaks. Tõmban oma seelikutaskust peotäie heinakõrsi. Mulle meeldib neid mäletseda, nagu kõik need rohusööjad.

Libistan ühe kõrre oma peopesast läbi ning harutan selle otsa haraliseks. Enda kõrvalt kaare pealt võtan taas oma seebiveepurgikese ning torkan kõrre otsapidi selle sisse. Puhun seebimulle. Praegu ei ole need veel piisavalt suured – vaevalt meetrise läbimõõduga. Kopsud õhku täis ning järjekordne vikerkaaresillerdus lendub minu heinakõrrest piki jõge edasi heljuma. Neid on juba palju, mõned klammerduvad üksteise külge. Mõtlen, et kas nad kardavad ehk? Või arendavad grupisuhteid, sotsiaalset võrgustikku, on armunud või hoopiski kisklevad omavahel. Ma ei kuule veel, mida nad räägivad. Kunagi kuulen, kui ma niikaugele jõuan.

Klõbistan taas purgikest oma sõrmede vahel keerutada. Puhun kergelt oma hingeõhku valgetest seebitäppidest pulbitsevale vedelikule. Nüüd peaks mullid juba peagi piisavalt suured tulema. Tõmban end jälle suvisest õhust täis ning puhun uue seebimulli. Senistest suurema, mitte veel päris piisavalt suur, kuid peaaegu. Suvine päike lööb selle värvidest virvendava pinna sädelema. Mull lendab teistele järgi. Kõrgel õhus, piki veekogu hõljudes.

Olen rõõmsalt ootusärev – järgmine seebimull peaks olema juba piisavalt suur. Nõnda ongi. Nii meelitav ja hiiglaslik, ligi kahemeetrise läbimõõduga vikerkaarepall. Haaran topsi ja heinakõrred oma taskusse ning puudutan näpuotsaga mullipinda. Vetrub korraks tagasi. Vajutan käe mulli sisse ning olengi juba seebimulli sees. Läbi selle värvide maailma vaatamas. Vajun mulli sisse istukile ning sõidan nüüd juba pilvede kõrgusel üle maailma.

Näen kõike nii värviliselt ja samas selgelt. Nagu oleksid mu silmad mitmetahulised minivikerkaared. Kui palju on maailmal näidata!
Kobrutavat vett, lõpmatuid korallrahusid, lumega kaetud mäetippe ja kuuma tahma puhuvaid vulkaanikurkusid. Ererohelisi metsi ja tumerohelisi ja tumedast mustemaid, õitega kaetud tuulevaikust. Tormavat keerukujulist liiva ja maakoort lõhkuvaid lõhesid. Pisikesi täpikesi, millest vaid madalamalt lennates aru saab. Loomi ja linde, seeni ja vetikaid. Kalasid, inimesi, kiskjaid ja rohusööjad, kõigesööjaid, verejanulisi.

Kui palju on maailmal näidata! Head ja halba ja kõige rohkem veel seda vahepealset. Viskan end viimaks selili ning kiigun nõnda otse helesinisesse unistusse vaadates edasi. Edasi, teadmata, mis suunas minu seebimull mind juhib. Öised tähed süttivad valgusaastate kaugusel. Ajaränd minevikku, sinna, kus asusid tähed, kui meid veel ei olnudki. Läbi öö ma hõljun, vaadates maailmaruumi. Kuu peale uludes ärkavad öised loomad, taimed ja vesi. Vesigi ärkab teistsugusele elule. Mitmetahuliste silmadega on hea vaadata korraga üles ja alla.

Päike kõditab mind viimaks koidukiirega ning lõpuks ma näen, kuhu seebimull mind toonud on. Olen taas kaare kohal. Astun mulli seest välja ja hingan maailma enda sisse. Hingan kõik värvid ja tunded endasse. Tunnen kõik läbi.

Ja ma istun Kaarsillal ja kõlgutan jalgu ja puhun seebimulle. Ja minu süda naeratab. :)