Ma tahaksin siia midagi hästi ilusat kirjutada.
Kuidas asfaldile on kirjutatud oled täna nii ilus :)
Kuidas kuu magnetina tõmbab, mis sellest et paistab silmale väike ja mitte päris täis.
Kuidas kurblikud vihmapiisad ninale sajavad ja silmadesse naeratuse toovad.
Kuidas teistpoolt seina kostuv norskamine nii koduselt ja turvaliselt kõlab.
Kuidas harvadest pilkudest sünnib vaade, mis näeb hinge.
Kuidas lihtsalt olemine südant ei piina, vaid hoopiski rahustab.
Need hetked tunduvad nii harvad, aga tagantjärele ainuvõimalikud, kallid ja imelised.
Ilu ei saa paberile panna...
Tahaks nii väga kirjutada kaunist luulet
sellest, kuis vaid armastuses kohtuvad huuled
ning kuidas laulevad õied puhkevad puudel,
kui embuses on hingi ühendavat puudet.
Tahaks nii väga, et luule puudutaks hinge
nagu imelisel hetkel kohatud ingel
või hoolivate käte poolt vormitud kringel.
Nagu videvikutund, mil unustad pinge.
Tahaks nii väga kirja panna puhast ilu,
mida näed, kui jälgid kevadise taeva pidu
või maasikatest moodustuvaid pärliridu
kui päiksekiired vallutanud metsavilu.
Tahaks nii väga panna paberile õrnust,
seda sulgpehmet helluseks muudetud uljust.
Siidset köidikut, mis hoiab eemale kurjust.
Sulnist headust, mis õigel hetkel võtab võimust.
Kuid seda iialeski keegi ei saa teha
ning nii just peabki olema.
Kuid seda iialeski keegi ei saa teha
ning nii just peabki olema...
(27.03.2006)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar