Ma hakkasin taas päevikut pidama. Seda päris päevikut, pastakaga kaustikusse (viimasel ajal kirjutangi palju pastakaga).
Miks? Sest ma tunnen, et ma vajan, et ma tahan, et ma pean olema kusagil läbinisti aus. Iseenda pärast. Rääkida kõigest. Varjamise ja valedeta. Ükskõik kui väikesed või suured need ka poleks.
Ma pole seitse aastat päevikut pidanud...
Elu liigub kuidagi mõnusalt praegu.
...püüan värviliselt aja lugu täiskirjutatud lehti ja lennutan need sügisesse vihmapuhtaks...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar