Ega ma ei teadnud, kellega ma rääkisin. Viimase aja vestlused käisid kõik enda peas, hoidsid käest kinni ja vaatasid tobedalt armunud silmadega helesinist sulekest.
Mina selle leidsin. Täiesti sügavalt, ära peidetult. Et kellelt?
Ma ei usu inglitesse. Tõesti mitte. Isegi kui mõni neist poleks vaid soolapuhuja joonistus kaardil, ma olen kindel, et nad oleks nii vastikult nunnud nagu Nermal. Küllap eelistan mitte uskuda selle asemel, et kulutada energiat markidele (Abu Dhabi pole just väga lähedal).
Sinilinnul muidugi võis ka selline sulestik olla, aga tema lasksin ammu vabaks. Ei ole tarvis mulle puuris unistusi! Nemad on loodud lendama. Nagu ilusad sõnad ikka kõnelevad.
Ja see oli kunagi ammu.
Ja ühes hoopis teises maailmas.
Enne, kui kaotasin oma esimese elu ühe suure loo sisse. Siis ma selle leidsingi. Küllap hõljub nüüd hingusena kaasas.
Tal pole ka peale minu kedagi. Kõik muu jäi selle loo sisse. Sulgus kinni. Välja ei surnud. Kui miski piisavalt sügaval olles meenub, siis pole see veel välja surnud. Lihtsalt elab mujal.
Seal, kus on kõik unustused.
Ja sõnad. Sest vahel unustatakse need õiged ja head. Kes kellega käsi-käes käib.
Jah. Ega ma ei teadnud, kellega ma rääkisin. Oli ta nagu mina? Või hoopis keegi teine. Küllap ei tunneks ma ennastki ära, kui väljastpoolt vaataks.
Ma ei küsinud seda temalt. Ta ütles küll, aga mina unustasin. Nagu unustasin alguse ja lõpu.
Pikk oli tema nimi. Ja sügav. Ja laiuti ja põigiti ja laialivalguv nagu minu kirjastiil. Ja ega ma enam teagi, kas ma üldse rääkisin. Või sosistas tema midagi salalikult silma pilgutades.
Tal olid silmad nagu vihmasadu. Ainult vett neis polnud.
Neis oli see lõhn ja maitse, vihma soojus paljastel õlgadel ja vihma värskus luitunud värvil ja katusel tippimise kõla ja taevast sadamise kolin.
Seenevihm ja äiksevihm ja tuulevihm ja nutuvihma ja vihavihm.
Aga kõige rohkem vist uduvihm ja naeratuse vihm. Sellise, mis räägib vaid silmadega.
Tal olid vihma silmad.
Ja mina vist olin natuke armunud. See on raske sõna, sest tegelikult ma armastusest ei kirjuta. Ja ometi laulab see igas reas ja selle vahes, unustustes.
Tema hääles oli vanus. Iidsete puude ohked.
Ega ma ei teadnud, kes ta oli, aga ilus oli tema kohe päris kindlasti.
Sosistas ühe sõna.
See võis olla ela.
Või sära.
Või hinga.
Või kuula.
Või näe.
Või hoia.
Ja see võis olla kõik need sõnad korraga ja veel rohkemgi. Üksteisel ümbert kinni hoides ja emmates. Ja nüüd nad aegamisi avanevad. Ükshaaval ja kummalisel kombel samas ka korraga.
Jah. Ma ei teadnud, kes ta oli. Aga ma armastasin.
Ega ma ei meenuta praegu unustusi. See kõik on lihtsalt üks tunne.
Kuskil sees. Või hoopis väljas. Kuskil vahepeal.
Hetkes. Seal, kus saab vabalt hingata.
...peale neljandat ja enne viiendat teetähist...