Kiirgus. Nii palju soojust endas
ja valgust endast välja.
Ja ikka. Ei, ei ole külm,
ent pole ka soe.
Kuuma kiirgan, kiirgan teile,
ei saa seda jätta endale.
Ja selleks, et olla mina ise,
selleks tõusebki mõnikord hunt.
Kandiline pea ja lahkunute varjud. Kõnelemas.
Olen vaid üks inimene, soovimas.
Enese lööki.
Hõbemustrist sinavad tähtkujud
tõmbuvad sirgeks.
Valge tuhiseb mu suunas – minu sees,
oda minu sees!
Vajutan selle tugevamalt endasse, kiirgan
helevalgeks.
Ja loojang on punane.
Taandun. Jälgin.
Jälgin sinist leeki. Neelan kõrist alla.
Tõusen üles, tõusen üles!
Ma näen.
Näod. Silmad. Maailm.
Ma näen –
maailm on tagasi!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar