kurb siluett
nii vaimustavalt kaunis
ja ikka täis tumehalli nukrust ja
mulla hõngu
ja ikka täis headust
jagamas soojust ja tuld, vetevoogusid,
kärestik, laugas ja laavaoja
kõik ühes


pööran oma pilgu sinult ära
see nägemus pole määratud mulle
ent kuulen ikka su laulu
midagi nii palju kaugemat kui
sireenid ja haldjad, näkid ja paanid
midagi silmapiiri sisse sulavat
taban noodi su hääles
kaugemalt kui tähed ja vihmad ja tuuled
sa tuled nii kaugelt ja oled nii kurb
ning armastus sinu vastu on paratamatus
mille üle sa rõõmu ei tunne
nii õrn ja ikka nii julm
oled näinud nii palju ja tundnud
tundnud elu muundumist oma kätes
närbumist, tõusu ja langust
lahti laskmist ja lahku löömist
ja oled ikka
nii kurb ja nii kaunis

silmades teadmine