Külmunud maa on vaikne.
Sirge kaljulõhe -
uks on avatud ja
maailmad läbi põimunud.
Üle, alt, pealt, läbi,
üle, alt, pealt, läbi.
Tulest, tuulest,
tuulest, tulest
kuum põleb sees.
Minus on jõud end üles sulatada.
Kobrutav jõud, mis jääb alati alles.
Pinna all, virvendav, läbi kirmetise jälgiv
elujõud.
Käed voolivad loomingut,
sõnad külmast loobumist,
ärkan enda sees.
Iseenda sees läbi mitme ajavee.
1 kommentaar:
juhtus nii, et käisin eile Kaali meteoriidikraatrit uudistamas. oleks ma vaid enne seda sinu luuletust lugenud... vau.
Postita kommentaar