Mäletan jooksmist ja mäletan metsa,
tulitavat hirmu seljal.
Püüavad!
Nad püüavad mu kinni ja teevad haiget.
Kuni ärkab lõrin.
Kõrist tõuseb elajas,
küünised, sälgud ja halastamatus.
Kättemaksunäljas tapja.
Ja ometi jään hiljaks.
Maailm sulab kätest läbi,
kõik sulavad.
Piirideta.
Aeg ei hooli tumedusest-valgusest,
aeg vaid annab elu.
Elan!
Kõik need tunded endast välja,
põhjast üles, nähtavale,
vägi hingab ennast vabaks.
Aeg ei hooli kurjast-heast,
kuid vabaks saab vaid soojusega.
Lasen ennast vabaks!
3 kommentaari:
ma loodan, et su teetähised juhatavad su õigesse kohta :)
:)
ega kohale ei peagi jõudma.
aga kui tobe naeratus näol, siis ei saa ju suund vale olla.
wow... ettevaatust - power overdose.
Väe üledoos..
Võimu..
Jõu.
*Puterdab...*
Uh. Naine!
=))
Clarissa Pinkola Estéz'i raamat Naised, kes jooksevad Huntidega - see räägib vist Sinust.
Postita kommentaar