Beltane

Taevas oli must.

Sädemed lendasid kõrgele.

Nii kõrgele, et pidasin mõnda neist läheneva lennuki tuledeks.

Taevas oli must,

südametunnistus käis sellega endiselt ühte.

Isegi kõige helgemad hingetõmbed ei suuda seda muuta...

taevas oli must.

Kuu oli valge.

Valgem kui hõbe, aga mitte täis, killuke puudu.

Just nii nagu mõelnud olin.

Ja ma soovisin õnne.

Sest õnn rändab edasi ja tagasi,

ühelt teisele ning veeredes jääb samaks - uueks.

Üle lõkke...

kaste kesköömärg,

jänesekapsad krõmpsumas hammaste all.

Luuda polnud vajagi,

sõnnikuhark käis küll!

Taevas oli must.

/ühest hetkest :)